On The Road To School

Otsustasin siis siia ka oma inglise keele tunni jaoks mõeldud jutukese kirjutada, et mitte ainult mu rühmakaaslased ja mu õpetaja ei peaks seda nautima, vaid ka teie, mu lugejad :)

I push down the doorhandle and am immediately greeted by a cold gush of wind that drives all the warmth out of me. I shudder and step out of the grey cold building not very looking forward to another schoolday. It's snowing. I pull down my hood low over my eyes because I hate it when the snow gets in my eyes. It's cold. It's dark. As usual. I have to live in this cold dark world at least for some more months. I hate it. I don't like it. I want warmth and sunshine and all those things that make me happy. Pretty Reckless is booming in my headphones, I sing along mutely and try to make my way through the thickening snow to the tram stop. I have to run a bit, though, because I came out too late. One tram is coming along now, but it's not mine, fortunately, cause I'm way too far away to get to it in time.

The song changes to another one. I know the words as well. I sometimes think if it seems too weird when I walk along and mouth the words of songs that no one else can hear but me, but then I discard that thought and just walk right on and sing right on. I don't care. It's my decision, my world and I do what I want in my world.

The shops are still closed, but Comarket has already lights in it. I always pass it thinking why are they there so early? But then I walk on and new thoughts invade my mind. Buses are creeping through the fat thick white falling snow, making funny noises and letting off warm gusts of air when opening their creaking doors to let stuffed people in and out. Buses are always so full in this time of morning so I take the tram. At least it's not crammed with people.

I make it to the tram stop. A small pause on my road. Some people are standing in the small booth, making funny movements to make themselves warmer and hopping from one foot to another. I join them in the strange dance and wait for my tram. I wonder if Paula will make it today. She sometimes comes on the right time and sometimes she doesn't. I keep looking at the direction she comes from and sometimes check if I see the tram also. It's so cold I have to wrap my whole face except for my eyes inside my scarf. Then I catch a glimpse of myself in a window and start to laugh quietly. I look like a terrorist. It's just funny for me. But then again, most people who wrap themselves up so look like terrorists. So it doesn't bother me that much.

A number 1 tram is coming. Not mine, unfortunately, because I have to stand longer in the excruciating cold. Fortunately, no one now sees how I sing along to the songs because my mouth is inside my scarf. I shift my balance from one foot to another and continue to shudder quietly.

Oh, there's my tram! The old reliable number 3. Guess Paula isn't going to make it today. I make my way together with a bunch of other people to the tram doors and grab a seat by the window on the right. I lay my head against the glass and shut my eyes. I'm tired and my eyes hurt.

The tram starts to move. I open my eyes at one point and wave to my grandmother who is on the window to see if I got on the tram. She alway does it. I always wave to her too. Just so she wouldn't worry too much. She really does worry too much.

It's warm and relatively comfortable in the tram. I have to be careful not to fall asleep, but it's not such a big problem, 'cause the tram makes such noises all the time it is quite impossible to fall asleep there. It goes on with excruciatingly slow speed and always stands in the stops so long and keeps it's doors open for so long that I get cold again. I'm always cold in the winter. It's inevitable. My hands are numb with cold even though I have two pairs of gloves on. I have no idea why. Maybe because I have so-called "pianist hands". They are always supposed to be cold.

Hobujaama. I open my eyes briefly and who do I see standing, waiting in the stop, but good old Martin Link. I'm not really in the mood to talk to him, though, so I keep my head turned, looking out the window and he doesn't notice me, walking straight past me. He sometimes takes the number 5 bus, but as it seems then today he has decided to come on the tram.
I close my eyes again and listen to my music.

Viru. Can it move more slowly? I'm getting impatient because of the cold air coming in through the open doors. I open my eyes again. The tram's just standing there, holding it's doors open even though no one's coming on anymore. Someone is simply walking slowly on the zebra! It drives me crazy.

"Vabaduse väljak", a russian voice announces over the loudspeaker. The tram creaks and shudders to a stop and then opens the doors. I step off. The frosty wind blows immediately in my face and tries to make my hood fall off my head. Again. It happens so often. I make my way to the traffic light behind some people who apparently know nothing of walking fast. To my luck the green light is still on. I flounder through the snow to the big yellow, majestic-looking building. I make it to the door and have to pull it open. It's always so heavy when pulling it by yourself. Especially when there's snow to prevent it. When I get inside I'm greeted by a beautiful warmth and a green, though fake, christmas tree. The school seems welcoming, but only to those who don't go there often. I, as a student, have to go there every day and to me it isn't so very welcoming anymore. At least it's relatively warm.

I hang up my clothes, taking my time getting my huge boots off (Paula always asks why it takes me so long to get my clothes off so I every time explain to her the fact that I have huge boots and it is a pain in the ass to get them off quickly) and then I walk upstairs to my first lesson. I've finished my short journey, arriving to my destination.

I used to love happy endings, but now I hate them.

Nüüd ajavad mind kõik romantiliste filmide lõpud lihtsalt öökima. Täiesti jube. Kas nad ei saa kunagi aru, et nad pole määratud nii kaua olema? F**cking filmmakers.

Mul on täna tuju halvaks pööranud.

Tahaks ära. Võtke mind ära.
Viige siit kaugele, mägede taha.
Sinna, kus inimesi ei ela.

Issand, kui idioot on Edgar Savisaar. Ta tervitab mustlasi Eestisse ja nimetab neid toredaks rahvaks. Noh, pole siis ka ime, et Eesti riik järjest rohkem põhja läheb. Eriti Tallinn. Savisaar siin linna peaotsas. ÕÕHHH..

"Mina arvan niimoodi, et mustlased on täitsa vahva rahvas ja kui neid siia tuleb, siis las tuleb, meie ütleme tere tulemast." Nojaaaaa.....

"Meie" küll tere tulemast ei ütle. Tema ütleb. Öelgu siis, kuniks tal ka midagi ära varastatakse. Olgu lahke.

Drifting on lahe, kuigi illegaalne ja ohtlik.

Täiesti mõtetu jura siin jälle. Ma ei ole ju mingi kirjanik. Lihtsalt juran siin.

Reporteris käib koolivägivalla kohta jutt. Ma isegi ei viitsi selle kohta siin rääkima hakata, sest ma jääksingi sellest rääkima vist. Ja seda ma ei taha.

Pastiche in "Jonathan Strange & Mr. Norrell"

The book "Jonathan Strange & Mr. Norrell" by Susanna Clarke is a wonderful combination of different genres and literary devices. Some say it is a pure fantasy novel, others have argued it to be a historical novel, or an alternative history. As for the literary traditions, those are mostly drawn from the Romantic era, to be more specific, from the 19th century writings. The main influences on the language used in the book come from Austen and Dickens, other devices used have come from the Byronic hero, the Gothic tale, the comedy of manners etc. This essay will be focusing on the pastiche of the 19th century writing styles, mainly in Charles Dickens' works.

trollololloloooooooo....

yeesss, i really love writing essays. truly fun to do that. especially when writing only with your both index fingers...

YYEEEEIIIII!!!!

stupid stupid stupid stupid stupid stupid stupid stupid stupid stupid

ma olen loll.loll.loll.loll.loll.loll.loll.loll.loll.loll.loll.loll.loll.loll.loll.

The book is good. Very good.

Love the magic. And the sarcasm in it.

But pastiche?

How the hell should I know anything about it?

I haven't read any stories from Dickens. How should I know if Clarke is pastiching him or not?

From Wikipedia? But that's not an acceptable source for our school teachers, no.

As I understood from the word pastiche description, it is something that writers do because they don't have anymore original ideas. They copy someone's style and publish a book with it. Good for them.

So what does Clarke do?

I don't know 'cause I haven't read any of Dickens' stories!!! God, is that so hard to believe that I haven't done that?

Yeah... I like more contemporary writers than 19th century ones. They're just a tiny wee bit TOO OLD for me.

Why do I even have to write this essay? It's not like I'm gonna use it some time in the very distant future... you know, I might be even dead tomorrow. I could be hit by a car. Or an icycle. i don't know. I can't see into the future.

We are being made to do this because some people slightly older than us think it is best to destroy our lives, eyes, nerves and everything else by making us do some piece of writing no one is going to profit from...

Yeah yeah. I'm being a teenager. I know.

Frankly, I don't care. I already submitted something like this to my english teacher. I don't care anymore if I submit something like this to you too.

I should go to a pshyciatrist? Yeah, just make me. How can she/he help me by writing an essay to you if I do not have enough knowledge and wit to write one?

I knew it from the beginning that I was not cut out for this school. Now you ask me, of course, that why did you even come here then? Why? Because I was ready to take any flight out of Märjamaa. I hated that place. I still do. Yes, I had a possibility to go to Westholm. But as I got the call from TIK that I had got in I felt good, because that was something to feel good about. Getting in to an elite school in Tallinn when coming from places like Õismäe Gymnasium and Märjamaa Gymnasium was a big thing for me. I was excited. And everyone was so proud of me... I couldn't let them down. I know I can't do this now either, but I feel like you all are asking too much of me. I know myself. I know I can't push myself anymore. I'm on the verge of running into a mental hospital and begging myself to be locked down somewhere. Everyone's complaining, everyone's got their own problems, so do I.

Probably I'm jsut begging for some kind of special treatment, or that's what you treat. No, I'm not. I'm simply contemplating the fact that I'm not as good as you think. I hate writing essays. Give me something where I can make everything up by myself, like the Shantis last year. I like those kind of writing tasks. Not essays which have strict structure and strict use of words and nothing can be different from the view in the teacher's mind or you are going to get a worse mark for it. I'm not used to be contained in a box. To have my thought put inside a little box and told that I have to write a perfect essay within the box. it's not how my mind works. I know everyone else has to do it too. I know that very well. No one has to remind me of that. I'm sure they have problems with writing their essays too. But they are determined to do that because they know they're going to need it for their future. I know I'm not. Tell me one subject in a film school that requires writing a strict essay and I'm gonna write them from now on. But I don't see editing and animation go together with essays in any way. I just ond't see the connection. If you see one, please, be so kind, let me know.

Probably having a writer's block right now. At least that's what everyone else calls it. I call it my inability to write essays. I've never been good at it. At least in english. When I was in Märjamaa, my estonian teacher used to praise me and my writings there. Also in Õismäe. But that was also the basic school. Guess high school expects more from me than I can give. I'm utterly happy for any five I manage to get here. I'm used to getting 4-s and 3-s and even 2-s and 1-s. If I take a history test I always hope I can get at least a 3 so I wouldn't have to study double for it. When doing something in english I also aim for a good solid 3 or 4. If I get a 5, I'm completely astonished. You see what this school's made me like? I used to be a straight-5-student. I used to get "kiituskirju". Now I'm struggling somewhere in the lower middle class, so to speak. From Hilton hotel to cheap roadside motel in somewhere California. That's where my road has taken me.

I'm happy to start a completely new life in a place where nobody knows me. I'm so looking forward to it. I know it ain't gonna be easy, but I'm willing to work for that. I'm willing to work for it, because I can see a goal in there. A future. Something that will make me happy. In this essay I see no goal. A mark, you say. A good mark. What will it give me? Nothing that I can touch. Only see. Only hear. Nothing substantial. Nothing that I can use for my life. One mark will give me nothing I can use. I can't eat it, can I? I can't buy anything with it, can I? Can I pay my rent with it? No. No, and no.

I'm lost. I don't know what to do. Tears swelling up in my eyes every minute or so. Me drying them again. Yes, you can read it and think it nothing more but a sad story of a poor girl who should get up and smile more, maybe the world will be a better place. There are people who can do a lot of things just by smiling, but I'm not one of them. As most of the world, I am doomed to serve those people who do nothing but smile and think it to be the hardest job ever. Think me as an emo, as a goth, as anything you want - I'm none of them. I'm just a sad broken girl with small petty troubles such as writing one stupid essay while in the world there are so many bigger problems than me - global warming, hunger, diseases etc etc etc etc etc. Well, I say, fuck them. They're not gonna go away with us talking about it and doing nothing. Even doing something won't get us very far. Has it helped so far? Don't see the results anywhere. The world still goes round as if nothing has happened. Rich people still dominate over the poor. It's inevitable. Everywhere you go.

Ah, getting bored with this tirade. No one's going to read it anyway. I'm just gonna delete it soon, or post it up on my blog which no one reads and for wednesday, have a middle quality essay for Paavo coming up. It's so typical. I just wish he could see this. Or maybe not. I don't know. I'm confused.

Life's not easy. It has been said to me a hundred thousand times. I KNOW IT ALREADY!! STOP BUGGING ME ABOUT IT!!! And also, don't feel pity for me. I don't want that. I just wish someone could come, wave their magic wand and make it a bit easier for me. I'm trying, you know. For the last three years I've been trying to impress people that will never be impressed by me, a low worth-of-nothing scoundrel who has come to a shining place of education to throw everyone's middle grades into abyss.

Okay. I have no idea why I just said that. Sorry. I'm sorry if anyone was offended by this. I really am sorry. There are many great, fantastic persons in my class, in our school. People that try to feel for me even if they don't understand what I'm going through. Thank you for the support. if just someone could help me write this essay too...

I'm tired. I don't know how the others do it. Of course, they complain too, just like me, but somehow they manage to get through it with a smile on their face. As a miracle, I understand that I have been able to do that too! Wow. Not possible. But yet it is. "Ka see läheb mööda". YM grandmother's and my mother's favourite saying. "This too shall pass". That's what I'm waiting for. That it would pass. I want this period to be over. I want this year to be over. This schoolyear to be over. I want I want I want. I always want something, but never do anything to make it happen. Or I do and I don't understand that I'm doing it.

Wow. This has gotten long. Not exactly a book material, but still. My thoughts, my feelings, all coming from inside me. Read it if you want, don't read it if you don't want. I don't really care. Suggestions are welcome in the comments section. Good night, and good luck.

Elu viimane klassiõhtu, Reval Café ja pervod.

Nonii. Prepare yourselves for a looooong description of last night.

Eile oli mu elu viimane klassiõhtu. Ühtlasi ka parim ja lõbusaim klassiõhtu, mis mul elus olnud on. Pidime end kuulsusteks riietama. Meil oli seal nii Ugly Betty'sid, Cameron Diaze kui ka meie kohalikke kuulsusi nagu Paavo ja Kiik. Ühesõnaga, kokku oli tulnud üks meeldiv seltskond. Muidugi ei tulnud kogu klassi kohale, ainult üks murdosa sellest, aga minu ja veel mõne teise inimese arust oli see nii paremgi. Kohale tulid ikka vaid need, kes tõesti tahtsid sinna tulla ja lõbusalt õhtut veeta.
Sai siis söödud-joodud ja mänge mängitud. Esimesena kogunesime ringi ja tegime ühe raundi maffiat. Mina olin arst, kes tapeti kolmandal ööl kohe ära. Väga jama. Aga kõrvalt vaadata on ka väga lõbus. Edasi tuli kapsamäng. Ajalehepaberitest oli tehtud kaks "kapsast", mida pidime "koorima" ja siis edasi viskama vastavalt sildile kirjutatud isikuomadusele vms, mis visatava inimese kohta kõige paremini käis. Kahjuks ei saanud mina kapsast kordagi enda kätte... kuid see selleks.
Eelviimaseks mänguks jäi pilgutusmäng. Pooled inimestest seisid toolide taga, jällegi ringis, ja siis kõigil toolidel välja arvatud üks istusid ka inimesed. See, kellel oli tühi tool, pidi pilgutama neile inimestele silma, kes istusid ringis, ning need pidid kiiresti tühjale kohale saama, enne kui selja taga seisev inimene jõudis oma käed tema õlgadele panna. See oli päris lõbus, kui arvestada seda, et põrand oli parajalt libe ning Kibus käis ühe korra isegi täitsa külili maha. =) Happens...
Noh, ja lõpuks siis jõudsime veel ühe tiiru "Musical Chairs'e" mängida. Kaijal tundus väga lõbus seal olevat - ta lihtsalt ei suutnud naermist lõpetada. Lõppu jäime kahekesi mina ja Elene, aga lõpuks siiski Elene võitis, sest ma ei jõudnud libeda põranda ja kleidikese tõttu piisavalt kiiresti liikuda. Tore oli igatahes.
Ja siis saigi kogu värk läbi. Koristasime enam-vähem ruumi ära ja siis jäin veel Hanna-Liisa, Johanna, Madli ja Joosepiga sinna. Ootasime, kuni Madli ja Johanna riided ära vahetavad ja läksime siis gardekasse. Seal sai parajalt nalja. Madli ja Johanna lippasid Joosepi toetusel mööda gardeka äärt ringi, nagu oleks neil High School Musical toimunud, samal ajal kui meie riietusime. Siis tuli aga õhtu üks parimatest naljadest (ma ütlen üks, sest neid oli mitu). Joosep palus Johannal endale helistada. Johanna siis otsis tükk aega kotist mobla, leidis selle, valis numbri ja ootas. Me kõik olime jumala vakka, kuulsime, et Joosepil mobla taskus heliseb ja... välja tuli banaan. Ta vajutas seal olevaid olematuid nuppe ning vastas "telefonile". Tükk aega olime kõik naerukrampides. Nojah, Joosep ikka oskab... :)
Lõpuks saime siis valmis, läksime juba koolimajast välja, lasime uksel kinni langeda, kõndisime mõned sammud edasi - ja siis tuli välja, et Liisu on koolist kaasa võtnud mingi kilekoti koos täiesti suvalise staffiga, arvates, et see on Madli või Johanna oma. See oli õhtu teine parim nali. Muidugi see nende oma ei olnud, vaid täiesti suvaline kott. Pöördusime siis tagasi, et kott uuesti koolimajja toimetada ning avastasime, et keegi on jõudnud kahe minuti jooksul peaukse lukku keerata. Toreeee... Mõtlesime tükk aega, mida teha, kuid ei jõudnudki siis otsusele. Käisime isegi ümber koolimaja, et vaadata, kas mingit tagaust ei ole, kust saaks koti sisse poetada, aga kahjuks seda ei leidnud. Lõpuks seadsime koos kotiga sammud Reval Cafésse, kus istusime maha ja nautisime hõõgveini ja teed, ilmale vastavalt.
* Väike vahepeatus, lihtsalt niisama. Vaatasin aknast just välja ja nägin, et IKKA VEEL sajab lund. See on juba mingi nädal aega sadanud ja kogu aeg sajab järjest juurde. Ei mõista, kust see kõik tulla saab. Kas on tõesti taevas otsustanud kogu oma lumetagavara kallata seekord ainult Eesti riigi peale? Kummaline...*
Back to Reval Café. Istusime siis umbes poolteist tundi seal, rääkisime juttu ja veetsime koos toreda õhtu. Mingil hetkel saabus ja Rauno sinna ning siis jäid tema ja Hanna vestlusest natuke eemale. Lõpuks seadsime sammud kodu poole, sest aeg oli juba sealmaal, kus viimased bussid veel sõitsid. Revalist välja astudes põrkasime kokku mõnede "härrastega", kes olid just Valli baarist välja astunud ning hakkasid kohe meile leelutama, kui väga nad meid tüdrukuid armastavad. Mina sattusin isegi peaaegu kellegi haardesse, kuid suutsin viimasel hetkel minema lipsata ja sealtpeale hoidusin Joosepi lähedusse - ikkagi üks meie kahest kaitseinglist seal. Kõigepealt jätsime Hanna ja Rauno Vabaduse platsi ühte bussipeatusesse 18 ootama, siis saatsime ära Madli, kes sattus 40 bussile kokku Siljaga (vahepeal nägime ka Cathleeni ja Kaisat - kes nägi palju tervem välja - auto peale tormamas). Lõpuks kõndisime Estonia juurde, kus saatsime Joosepi soojade kallistustega 67 peale ja siis mina ja Johanna läksime Foorumi ette, kust tema sai viimase 5 peale. Foorumi ees oli tore, kui välja arvata see, et sinna kohale jõudes tuli mingi purupurjus rõveeee turist, kes liputas meie nina all kahekrooniseid ja küsis väga arusaamatus inglise keeles... no ühesõnaga keppi. Ei ole lihtsalt paremat väljendust selle jaoks. Hoidsime temast eemale ja õnneks läks ta kohe varsti minema. Tükk aega veel tagantjärgi piilusime, et ega ta tagasi ei tule. Õnneks ei tulnud. Vahepeal saabus Foorumi St.Patrickusse ka kaks Securitase autot. Tegime nalja, et siin käib sajandi rööv meie nina all ja me ei pane tähelegi. Aga siis vist oleks SWAT-team ka kohal juba olnud, nii et pigem tahtsid meie turvamehed lihtsalt puhata ja õllet libistada.
Lõpuks saabus Johanna buss, kalliga saatsin ta sinna peale ja kõmpisin ülejäänud tee koju - pessu ja magama.

Okei. Ma ütlesin teile, et see tuleb pikk. Kui suutsite ära kannatada selle lugemise, siis - tublid olete! =)
Aga nüüd lähen esseed kirjutama. Wish me luck. Tschüss! :)

Diip stoori.

People rarely understand the extent of their actions until it is too late. They commit the deeds and then think. The consequences may be, however, severe.

Ei tea, miks selle kirjutasin. Lihtsalt tuli ühel hetkel tuju midagi "deepi" kirja panna ja siis sealt need kolm lauset tulidki. Ah, mingi mõttetus tuli siit välja. Vaatasin ühte sarja ja siis sealt kuidagi sain mingit inspiratsiooni. Vahet pole. Ärge pange tähelegi seda. Niisama jurasin.

Jah, inimeste tegudel võib väga sügavaid tagajärgi olla. Üks väike pahategu ja kõik muutub lõplikult.

Okei, aitab veidratest diipidest lausetest. Lõpetan nüüd. Pean magama minema kohe. Head ööd kõigile mu lugejatele, kes need siis ka olla ei võiks...

Hei-hei!
Lugesin läbi just Marleeni uue blogi. Kaks postitust, aga üks neist oli võimsalt pikk. Ta on nagu minagi. Kui kirjutama hakkab, siis enam pidama ei saa =).
Kuidas mul endal läheb? Normaalselt. Kool on ok, autokool samuti ok. Mõnikord käin väljas, aga harva. Pigem istun kodus arvutis ja mängin mänge, vaatan filme/sarju, loen.

***

Väljas tumeneb. Linna tuled säravad järest eredamini. Liiklus on tihe, kuid inimesi pole eriti näha. Muidugi, seal on ka vihmane ja külm. Kes tahakski sellise ilma käes vabatahtlikult oma soojast toast välja kobida? Jah, on mõni üksik, kes kondab mööda pimedaid nurgataguseid ja kõrvaltänavaid mööda ringi, mõeldes maailma julmusest ja nuttes taga möödaläinud aegu. Kahjuks neid aga tagasi ei saa, seepärast tuleb minna vaid edasi. Kuhu siis veel? Tegelikult, kui mõtlema hakata, siis meil ei olegi mujale minna kui edasi. Aega ju tagasi võtta ei saa ning kõrvalteed on alatihti tupikud. Kui teed lolli valiku, keerates stoppmärgi alt sisse, pole sul muud võimalust, kui tagurdada välja. Kuid teadupoolest ristmikule ei tohi tagurdada. Niisiis teed võimaluse korral ümberpöörde ning lähed rahulikult tagasi ristmikule, kus valid õige tee, muidugi samal ajal jälgides, et keegi sind valet otsust tegemas ei näinud. Aeg-ajalt tasub võtta hoog maha, eriti kurvides ja nurgatagustes, et kellelegi ette ei tormaks ning ohtlikku olukorda ei tekitaks. Endast nõrgemaid abista alati. Muidugi tuleb elus olla ka viisakas, seetõttu tuleks anna teed märgi puhul siiski kenasti peatuda ning lasta eesõigusega olijad läbi. Pimesi tormates võib juhtuda õnnetus, või, mis veel hullem, võid surma saada. Nii et, ava oma silmad, mõtle enne oma käigud läbi, ning siis alles hakka liikuma. Ning kindlasti näita alati suunda, et inimesed teaksid, kuhu kavatsed minna =).

***

See oli selline väike vahepala. Interpreteerige seda nii, kuidas ise soovite. Senikauaks aga, jällenägemiseni! :)

PS: Ärge unustage vabalt võtmast ja mõnikord ka elu kiirteel kimamast! See aitab alati. :)

formspring.me

Ask me anything :) http://formspring.me/triinmic

Ma armastan vaheaega!!!

Teate, kui tore on üles ärgata keset päeva, istuda arvutisse ja vedeleda terve päeva ringi hommikumantlis? Kes pole seda teinud, tehku. See on mõnusalt lõõgastav!
Täna õhtul on teatrisse minek. Mul ei ole isegi tüki nimi meeles, aga vanaema ostis piletid, nii et minema peab. Eks homme või millalgi kirjutan teile, mis selle nimi oli. Estonias igal juhul toimub.
Tahaks midagi hästi diipi/sügavamõttelist siia kirjutada. Kahjuks aga ei tule lihtsalt midagi pähe. Olen viimaste päevadega palju filme ja sarju vaadanud ära. Eks ma pean seda ka tegema, kui tahan filmibisnessi tööle minna. Pean ju ometi kord filmide ja näitlejate kohta midagi ka teadma. Vanaemale see muidugi üldse ei meeldi, et ma kogu aeg arvutis istun, aga kui midagi muud pole teha, siis mis ma ikka niisama passin?

Tahaks Heleniga kokku saada. Pole teda ammu näinud ja üks hea suur kogus naeru oleks vaja.

Autosõit on meeldiv. Kuid ainult siis, kui mul kõik hästi läheb. Pean veel hoolega parkimist harjutama. See ei taha kohe üldse välja tulla. Auto liigub parklas minu jaoks liiga kiiresti. Ma ei suuda veel nii kiiresti reageerida. Aga eks selleks peab vist siis nii kaua ringi tiirutama, kuni jõuan endas selgusele, kuhu minna tahan ja siis keeran alles. Eks nii vist peabki tegema. Aga muidu mu õpetaja kiidab mind piisavalt ja ütleb, et mul läheb väga hästi. Peabki minema. Ma tahan need load võimalikult kiiresti kätte saada. Ei taha mitte hakata ARK-i eksamit tegema samal ajal, kui koolis on riigieksamid. Kohe üldse mitte. Tahaks need varem ära teha, et oleks mureta hiljem. Aga selleks pean kiiresti ja korralikult õppima. Ja see on keeruline.

Pean omale hakkama saksa keele kursust otsima. Ja ka seda kiiresti. Ma vist hakkangi sellega nüüd tegelema. Nii et jätan praegu kirjutamise sinnapaika ja kunagi jälle :) Tsau!!

Happy First Snow!!!

Öeldakse, et ilu on vaataja silmades. Minu jaoks on selle pildi ilu selles, et, olles fotoaparaadiga pildistatud reaalne pilt Eesti imekaunist rabaloodusest, näeb see välja nagu professionaalse kunstniku maalitud teos. Selle vaatamine paneb mind mõtlema sellele, mida pean siia maha jätma, kui ükskord lahkun. Maailmas on palju imelisi kohti, kus käia, ja vaateid, mida näha, kuid minu jaoks ei trumpa mitte miski üle seda ehedat Eestimaist (enam-vähem) puutumatut loodust. Seda jään ma alatiseks igatsema. Mitte et mul ei oleks võimalust alati siia tagasi tulla ja seda uuesti nautida. Lihtsalt see tunne, et kui ma lähen, siis niipea ma tagasi ei satu, eriti rappa.

Oktoobri lõpp. Väljas sajab lund. Mulle ei meeldi see üldse. Minu jaoks on lumesaju algamine tähendanud alati seda, et jõulud on kohe-kohe käes. Nüüd aga alustas taevataat niivõrd vara, et sinnani on lausa kaks kuud aega ning nüüd on kogu rütm sassis. Muidugi on seda ilus vaadata, aga oktoobri lõpp? Really?
Pinged on lõpuks ometi maandatud. Esimene periood koolis sai läbi. Järgmine periood tuleb kindlasti sama raske, kui mitte veel hullem. Püüan mõelda vaid sellele, et 22. detsember lendan jõuludeks minema. See on praegu ainus asi, mis hoiab mind veel tegevuses. Muidu oleks ma juba ammu out olnud. Kogu see pinge ei teinud mulle üldse head. Olen siiani pisut närviline ja tõmblev. Muidugi, millal ma EI oleks? Vähemalt ühte asja tean ma ette, mis mu elus tuleb - kuna mu närvid on omadega juba ammust aega täiesti läbi, siis kerged vihastamised, solvumised ja tülid tulevad kindlalt ette. Mina ennast juba muutma ei hakka ega suuda. Ja keegi teine ei saa ka mu kaotatud närve taastada. Kahjuks nii see elu kord juba on.

Kindlasti imestate, miks selline kellaaeg blogi kirjutamiseks. Tuli tuju, olin just arvutis ja otsustasin kirjutada. Miks olin säärasel varajasel hommikutunnil arvutis? Sest magama polnud ma veel jõudnudki. Vaatasin filme ja sarju, ning ühel hetkel avastasin end siit. Jah, nii ta on...

Me hakkame koolis muusikali tegema. Täitsa päris muusikali kohe! Meil olid eelnevad kaks päeva projektipäevad. Mina läksin loomulikult muusikaga seotud projekti, milleks oligi muusikali tegemise võimaluse arutamine. Käisime Nokia Kontserdimajas, meil käis külas vilistlane (ja väga naljakal kombel ka minu kunagine retsija) Jürgen Klemm, kes on käinud Nuku- ja Noorsooteatri Noortestuudios ning ta jagas meile õpetusi-harjutusi, mida nemad olid seal teinud ja mis võiks meid aidata. Samuti käis külas ka laulja Taavi Immato (väga nunnu :P), kes siis rääkis oma muusikalikogemustest (FAME, Hüljatud ja Päkapikkude Jõuluime :D) ning üldiselt oma lauljakarjäärist. Ka tema on meie kooli vilistlane. Jube äge. Ta lubas meid ka kindlasti aidata, kui meil läheb oma muusikaliga abi vaja, ses mõttes, et ta nõustus meile nõu jagama, kui me seda peaks vajama. Muusikali teema on vist põhimõtteliselt kool, aga pealkirja ega midagi säärast veel ei tea. Ma kindlasti osalen seal, aga mitte peaosas, vaid mõnes kõrvalisemas osas, kus saaks tantsida, backi laulda jne. See tuleb mul paremini välja kui üksinda keset lava särada. Loodame selle etenduse valmis saada kevade lõpuks/suve alguseks, et teeks tervele koolile nö suure lõpuaktuse, kus kõik koos on ja siis saavad nautida meie muusikali. Ja muidugi ei ole meie koolis seda ju võimalik teha (meil pole ju laval isegi mitte eesriiet, rääkimata ruumi korralik muusikal valmis teha), niisiis otsustasime, et esitame oma teose Nokia kontserdimajas. Sinna on oodatud kõik, kes vähegi huvitatud, mida rohkem, seda parem. Meie peame ise pileteid müüma/promoma, nii et olge aga valmis tulema, teie kõik! Mina nt tean juba, kellele ma kindlalt kolm piletit müün ja üsna arvatavasti tuleb neid inimesi juurde ka. Koolile hea maine ja reklaam, meile kui osatäitjatele uudne võimalus suurel (AND I MEAN HUGE) laval esineda, saada lavakogemust ning võib-olla kellelegi silma jääda. Kes teab, kes teab???...

Kuid nüüd, mu kallid sõbrad, pean teiega hüvasti jätma. Kell on palju/vähe ning pean saama ka natuke und enne trenni, niisiis, Goodbye and Good Night! Tschüss!

Tuulest, pilvedest ja peavalust

Pole ammu kirjutanud... väga ammu. Nüüd aga sain aega ja mõtlesin, et peaks siia omi mõtteid üles tähendama. Kirjutan siia mõned mõtted, mis mul eile kirjanduse tunnis pähe tulid ja mis ma ka päeviku lõppu kirja panin. Siit nad tulevad:

"Olen väsinud. 3 päeva, 5 tööd, autokool, muud mured. Ma vaevalt jaksan silmi lahti hoida, rääkimata tunnis keskendumisest. Sunnin end ärkvel olema ja neid töid tegema, hoolimata pea- ja kõhuvalust ning udustest silmadest, mis vaevu-vaevu lahti püsivad. Selliseks muudab Tallinna Inglise Kolledž noore inimese - tuimaks robotiks. Vahepeal teda veidi erinevate üritustega üles äratades ei saavuta ta ometi seda, et inimene tõeliselt ärkaks ja märkaks, et on olemas ka suur ja lai maailm, mitte vaid määrdunudvalged kooliseinad ja Tikõpe.
Püüdes vältida meie ajulõkke hääbumist, visatakse sütteks juurde aina uusi ja uusi teadmisehalge, kuid kahjuks ei märgata, et leek mitte ei löö lõkkele, vaid summutatakse suure hulga halgudekuhja all.
Ma ei suuda enam mõelda. Mu aju kärbub iga sekundiga. Mida rohkem ma õpin, seda rohkem ma saan aru, et ma ei õpi tegelikult midagi, vähemalt enda jaoks mitte.
Pilvede taga on igaviku nähtamatu piir. Vaadake lennukiaknast välja, kui üle pilvede tõusete, ja te näete seda mõõtmatut avarust, mis laiub igal pool sinu ümber. Maa peal olles sa seda ei märka, sest alati on midagi ees, midagi vaateväljas. Seal kõrgel võid sa aga end täiesti unustada, püüdes ette kujutada kujuteldamatust.
Just need kõledad hallid sügispäevad, mil puud näevad oma poolikutes leherüüdes välja kui üdini nälginud, kuid veel elus olevad loomad, muudavadki kooliskäimise nii talutamatuks. Ainus soov, ainus mõte peas on: Tahan ära! Pean siit pääsema!"

Nõnda ma siis eile mõlgutasin mõtteid ja püüdsin samal ajal Faustile keskenduda. Võimatu. Täna on samasugune hall ilm. Aknast välja vaadates on näha puid, mille küljes ripuvad viimased meeleheitlikult kinnihoidvad lehekesed. Linna kohal on õhk alati udusem kui maal. Just seda ma igatsen. Seda puhast ja värsket õhku, mida saab korralikult kopsudesse tõmmata, kartmata kopsuvähki saada. Kuid sellele vaatamata olen ma siiski ja jään alati linnalapseks. Siin sündinud, kasvanud ja elanud, ei suuda miski ära võtta mu armastust kaubanduskeskuste, poodide ja kooli läheduse ning inimestehulga vastu.

Selline tunne on, nagu miski suruks mind üha sügavamale maa sisse. Tunnen end madala ja väärtusetuna. Mõni pisike asi, nagu hea hinne või kiitus õpetajalt, toob mind võib-olla natuke maad ülespoole, kuid raskus rõhub endiselt vastu, külma ja kivikõvana. Käin ringi, silmad väsimusest poolkinni, õlad lookus koti raskuse ja muredekoorma all. Nii et see siis ongi täiskasvanuelu? Algas ikka päris järsku...
Püüan mõelda positiivselt, et täna on viimane päev selle perioodi jooksul, kui midagi suurt peab tegema. Püüan mõelda täna õhtul/öösel eesseisvale rebaste peole. Ootan igatsusega vaheaega. Eriti jõuluvaheaega. Ema. Igatsen sind. Ma pole sind nii ammu näinud! Miks peab see viimane aasta nii pikk olema?

Ometi tunnen, kuidas kaugusest hakkavad vaikselt puhuma uued tuuled. Need toovad endaga kaasa uute, toredate, paremate asjade hõngu. Oleks mul aega, seisaksin vaikides selle tuule käes ning kuulataks, kas äkki toob see tuul endaga ka salajasi sõnumeid mu tuleviku kohta? Oleks mul vaid aega...

Täiesti suvaline mõte hüppas järsku pähe. Või noh, siin meediaruumis inimesed rääkisid ja ma juhtusin tabama lausekatkeid. Mõte on siis selline, et miks küll Cartoon network ei näita enam neid häid vanu multikaid, mis minu ajal näitas? Kuhu on küll kadunud Tom&Jerry, Dexter's Laboratory, Cow and Chicken, Courage the Cowardly Dog, Scooby Doo ja veel palju, palju teisi. Nüüd on ainsateks multikateks seal robotite omavahelised võitlused. Miks ei või ka praeguste laste meelt lahutada pigem naljakad kass ja hiir, kes pidevalt omavahel naljapoolest võitlevad, mitte metallist robotid, kes üksteist õhku lasevad. Ma ei mõista. Olen ise ju alles nii noor ja juba mõtlen, et tänapäeva noorus on hukas. Või teel sinna. Eks me kõik ole teel hukuni. Ega me kaua siin Maa peal enam vastu ei pea. Varsti vihastab Gaia lõplikult ning siis ei ole meil enam kusagil elada. Kui me just ei leiuta võimalust sinna uuele Maa-sarnasele planeedile ümber asuda, mille meie teadlased alles avastasid. Seda tahaks küll ise näha kunagi...

Lõpetan nüüd. Pean oma vene keelt kordama, kuigi sellel eriti mingit pointi ei näe. Mul on ju venekeelsed sõnad eesti tähtedega ilusti ette kirjutatud ning mul on ainult mahalugemise vaev. Loodan, et ma lihtsalt ei puterda väga. Ajaloo loodan vähemalt 4 saada, sest ma kirjutasin ikka päris korralikult. Kui ta mulle 3 paneb, siis on pees. Siis tuleb tema armule loota, et ta mulle kokku 4 paneks perioodi. Kui ma saan 4, siis ta peab seda tegema. Praegu tean vaid, et saksa keel ja ameerika kirjandus tulevad 5-d ja füüsika ning matemaatika 4-d. Rohkem pole välja pandud. Vähemalt kaks viitegi. Seegi hea. Olgu. Ma lähen. Tsau!!!

Maitervitused.

Väga kiired soojad maitervitused kõigile, pole enam aega eriti, et siia kirjutada. Aga olgu. Viimased päevad on jube palavad olnud, iga päev lihtsalt higista end välja kui saunas. Ja kusjuures, need päevad tulid nagu paugupealt, üks päev olin salli ja kinnastega väljas ja külmetasin, järgmine hommik läksin lühkarite ja topiga välja. Nagu täitsa perses ju! :D. Aga olgu siis, off to watch Charlie's freakin' Angels on TV! Babai!!

Soojad kevadtervitused!

Jällegi pole kaua näinud, kallid sõbrad. Paljugi on toimunud, palju muutunud, palju ka samaks jäänud. Kevad näitab oma parimaid külgi, puudel rohetavad kenad pungad, päike soojendab jahedast õhust hoolimata, ühesõnaga, tuju teeb heaks küll. Muidugi on meil see igikestev mure nimega kool. No ei lõpe ega lõpe. Kuidas küll tahaks sellest juba lahti saada, aga see tundub juba nagu kuningas Arthuri ümarlauarüütlite lõputu quest Holy Graili saada. *Vabandan vahepeal sissetükkivate inglisekeelsete väljendite pärast, seep see inglise kolledži mõju on.* Kahjuks/õnneks hakkas meil viimane periood. Kahjuks - keemia ja muud jubedad ained, õnneks - loogiline ju, viimane periood ikkagi. 7 nädalat veel ja läbi ta ongi. Ainult 7 nädalat peab veel põrgu piinakambrites virelema, siis avab Kerberos/Kruusimägi suured põrguväravad ja laseb meie vaesed hinged mitte-nii-viimsesse puhastustulle kuuma suvepäikese all. Seda ootavad kõik. Ometi ei taha aeg kuidagi mööduda...

Täna oli tutipäev. 12. klass pesi muidugi hoolega meie kooli põrandaid (samas ka meie saime korraliku dušši osaliseks), heeliumipidu klassiõhtute ruumis tõi kaasa kummaliselt veidraid häälitsusi ja meie klassi suure higi ja vaevaga valmistatud film 12-dikest võeti suure rõõmuga vastu. Ühesõnaga väga tore päevake oli. Hea, et mul oli kapuutsiga pusa seljas täna, sai vähemalt mingisugusegi kaitse püsti aetud, kui tuli ähvardavatest abiturientidest koridoris mööda hiilida. Nii mõndagi tundi sai hiljaks jäädud, kuna ei saanud kuiva jalaga mõnest kohast läbi. Aga see selleks. Aktus oli väga lõbus ja üleüldiselt läks kõigile meie korraldatud värk vägagi peale.

Martini vene keele õppimine ei lähe üldse hästi... ta ei suuda isegi numbreid selgeks saada. Ise on seda aasta otsa juba õppinud. Jube mõeldagi, et ma ise pidin kunagi niimoodi tuupima neid. Tegelikult mäletan, et see ei olnud nii keeruline minu jaoks...

Mida muud veel kirjutadagi? Igatsus tahab hinge seest rebida. Ootan ja loen päevi. Emm, igatsen sind jubedalt... ma annaks kõik, et praegu seal sinu juures olla, kasvõi saksa keelt õppida ja sind aidata. Ükskõik mida, peale siin olemise.

Jätan teid nüüd selleks korraks jällegi. Kindlasti kavatsen tulevikus veel kirjutada, kuid hetkel ei oska kindlat aega nimetada. Tschüss!

Kool ajab hulluks. Kuidas on see võimalik, et mida rohkem sa pingutad, seda vähem hinnatakse su tööd? Need mõtted jooksevad läbi pea iga päev, iga tund, iga sekund, kui on vaja teha midagi, mida parima meelega elus kunagi ei teeks. Vangla, vabadus, põgenemine, pääsemine, elu, surm - kõik on omavahel seotud ja tekitavad mu peas ringeldes mingi veidra mantra, mis ei lõpe ega lõpe. Tahaks vabaneda kõigest, mis mind siin kinni hoiab, kuid kahjuks on see hetkel võimatu. Vaid paar pilku või lohutavat sõna püüavad mind maha rahustada, kuid neistki on vähe. Ma ootan lõppu...

A selection of quotes.

Kuna mul ei tulnud und ja jällegi, nagu alati, mõtlesin Temale, siis surfasin netis ringi ja jäin lõpuks pidama leheküljel, kus oli hunnik teiste inimeste poolt kirjutatud ütlusi, jutukesi jne. Siinkohal tooksin teieni minu jaoks kõige enam mõjunud, mida suutsin nende tuhandete seast välja otsida. Või siis tuhandete algusest. Vabanan, kui inglise keele tõttu mõni ei pruugi aru saada, kuid alati on olemas Google Translator (vaatamata selle täielikult idiootsele mõtlemisele).
Enjoy:*

You make me want to choke myself when I cry.
You make me want to scream on the top of my lungs when my heart aches.
You make me reach out for you when I see you.
You make me wonder if this is really for the best...

I'm tired of thinking of you all the time.
I'm tired of wanting to speak to you all my life.
I'm tired of seeing you 24/7 as you cross my mind.
I'm tired of loving you..
But thinking, speaking & seeing you is the best medicine for this broken heart..

Every time I put my heart into something it always ends up getting hurt...so...WHAT'S THE POINT?

It's hard to find the courage to go on...misery seems to be a lifetime.

No one can find me here in my soul, kicking and screaming out of control.

I hate how he's the only thing I can't get out of my head, and I'm the only thing that escapes his mind.

Now I wish I had never loved you, that I have never liked you, even that I had never met you, I also wish I didn't have to say this. The worst part about this is that my wishes never come true.

"You are the cure to my sorrows.
You are all I need to be happy
And still – you are the one who caused me all this pain.
How can it be?
I’ll tell you; it’s a simple thing, called
..
LOVE!"

I thought of you today
but that is nothing new
I thought of you yesterday
and the day before that too
for every day no matter where
in my heart you will always be there
today
tomorrow
my whole life through
I will never stop loving you.

Should I smile because we are friends? Or cry because we'll never be anything more?

I'm trying really hard not to cry over you because every tear is just one more reminder that I don't know how to let you go.

When a GIRL is quiet,
Millions of things are running in her mind
When a GIRL is not arguing,
She is thinking deeply
When a GIRL looks at u with eyes full of
questions,
She is wondering how long you will be
around
When a GIRL answers "i'm fine" after a
few seconds,
She is not at all fine
When a GIRL stares at you,
She is wondering why you are lying
When a GIRL lays on your chest,
She is wishing for you to be hers forever
When a GIRL calls you everyday,
She is seeking for your attention
When a GIRL sms's u everyday,
She wants you to reply at least once
When a GIRL says I love you,
She means it
When a GIRL says that she can't live
without you,
She has made up her mind that you are
her future
When a GIRL says "i miss you",
No one in this world can miss you more
than that.

It's amazing how someone can break your heart, but you still love them with all the little pieces.

If you cant get someone off your mind they are probably supposed to be there

The worst feeling you'll ever feel is sitting next to the person who means the world to you knowing that you mean nothing to them.

"you never really stop loving someone. you just learn to try to live without them"

It's only after someone is gone do you realize how much you miss them...

Don't cry because it is over, smile because it happened!

"I miss you when something really good happens, because you're the one I want to share it with. I miss you when something is troubling me, because you're the one who understands me so well. I miss you when I laugh and cry, because I know that you are the one that makes my laughter grow, and my tears disappear. I miss you all the time, but I miss you the most when I lay awake at night, and think of all the wonderful times that we spent with each other for those were some of the best and most memorable times of my life."

Love starts with a smile, grows with a kiss and ends with a tear

"My friends are always telling me to move on, to give up. But why? Why should I? They don't see you the way that I see you. They don't look into your eyes and see the world. Why would they understand? They can't possibly imagine what it means to look at your best friend and see all their hopes and dreams come true. I wish for once, just once, they could walk a mile in my shoes. But they wouldn't need to walk that far, they would just take one step and suddenly, they would take back every bit of 'getting over you' advice they had ever given me and realize you're my life, you were meant for me, and that moving on or giving up is simply not an option."

If two past lovers can remain friends, either they never were in love or they still are. (Editor's note: still hoping for the second option)

"I was finally getting over you and actually believing I didn't need you. I was finally accepting you had another girl. Then you smiled at me and ruined it all."

Now thanks to you...I'm scared to fall in love again. First of all, you broke my heart when I expected you to be the last one to do it. And now I'm left with my heart broken and in pieces and you don't even bother to notice. It's sad because all along I thought you knew me better than everyone else....but now I am starting to wonder if you even knew me at all.

Although you may not love me, although you may not care. If you shall ever need me, you know that I'll be there. Your love may all be taken, your heart may not be free, but when your heart is broken, you can always lean on me. I'll never stop loving you, I know because I tried. All the oceans in the world, can't hold the tears I've cried.

If you asked me how many times you have crossed my mind I would say once because you never really left...

You will always be the answer, when somebody asks me what I'm thinking about.

When I saw you I liked you, when I liked you I loved you, when I loved you I lost you.