I used to love happy endings, but now I hate them.

Nüüd ajavad mind kõik romantiliste filmide lõpud lihtsalt öökima. Täiesti jube. Kas nad ei saa kunagi aru, et nad pole määratud nii kaua olema? F**cking filmmakers.

Mul on täna tuju halvaks pööranud.

Tahaks ära. Võtke mind ära.
Viige siit kaugele, mägede taha.
Sinna, kus inimesi ei ela.

Issand, kui idioot on Edgar Savisaar. Ta tervitab mustlasi Eestisse ja nimetab neid toredaks rahvaks. Noh, pole siis ka ime, et Eesti riik järjest rohkem põhja läheb. Eriti Tallinn. Savisaar siin linna peaotsas. ÕÕHHH..

"Mina arvan niimoodi, et mustlased on täitsa vahva rahvas ja kui neid siia tuleb, siis las tuleb, meie ütleme tere tulemast." Nojaaaaa.....

"Meie" küll tere tulemast ei ütle. Tema ütleb. Öelgu siis, kuniks tal ka midagi ära varastatakse. Olgu lahke.

Drifting on lahe, kuigi illegaalne ja ohtlik.

Täiesti mõtetu jura siin jälle. Ma ei ole ju mingi kirjanik. Lihtsalt juran siin.

Reporteris käib koolivägivalla kohta jutt. Ma isegi ei viitsi selle kohta siin rääkima hakata, sest ma jääksingi sellest rääkima vist. Ja seda ma ei taha.

Pastiche in "Jonathan Strange & Mr. Norrell"

The book "Jonathan Strange & Mr. Norrell" by Susanna Clarke is a wonderful combination of different genres and literary devices. Some say it is a pure fantasy novel, others have argued it to be a historical novel, or an alternative history. As for the literary traditions, those are mostly drawn from the Romantic era, to be more specific, from the 19th century writings. The main influences on the language used in the book come from Austen and Dickens, other devices used have come from the Byronic hero, the Gothic tale, the comedy of manners etc. This essay will be focusing on the pastiche of the 19th century writing styles, mainly in Charles Dickens' works.

trollololloloooooooo....

yeesss, i really love writing essays. truly fun to do that. especially when writing only with your both index fingers...

YYEEEEIIIII!!!!

stupid stupid stupid stupid stupid stupid stupid stupid stupid stupid

ma olen loll.loll.loll.loll.loll.loll.loll.loll.loll.loll.loll.loll.loll.loll.loll.

The book is good. Very good.

Love the magic. And the sarcasm in it.

But pastiche?

How the hell should I know anything about it?

I haven't read any stories from Dickens. How should I know if Clarke is pastiching him or not?

From Wikipedia? But that's not an acceptable source for our school teachers, no.

As I understood from the word pastiche description, it is something that writers do because they don't have anymore original ideas. They copy someone's style and publish a book with it. Good for them.

So what does Clarke do?

I don't know 'cause I haven't read any of Dickens' stories!!! God, is that so hard to believe that I haven't done that?

Yeah... I like more contemporary writers than 19th century ones. They're just a tiny wee bit TOO OLD for me.

Why do I even have to write this essay? It's not like I'm gonna use it some time in the very distant future... you know, I might be even dead tomorrow. I could be hit by a car. Or an icycle. i don't know. I can't see into the future.

We are being made to do this because some people slightly older than us think it is best to destroy our lives, eyes, nerves and everything else by making us do some piece of writing no one is going to profit from...

Yeah yeah. I'm being a teenager. I know.

Frankly, I don't care. I already submitted something like this to my english teacher. I don't care anymore if I submit something like this to you too.

I should go to a pshyciatrist? Yeah, just make me. How can she/he help me by writing an essay to you if I do not have enough knowledge and wit to write one?

I knew it from the beginning that I was not cut out for this school. Now you ask me, of course, that why did you even come here then? Why? Because I was ready to take any flight out of Märjamaa. I hated that place. I still do. Yes, I had a possibility to go to Westholm. But as I got the call from TIK that I had got in I felt good, because that was something to feel good about. Getting in to an elite school in Tallinn when coming from places like Õismäe Gymnasium and Märjamaa Gymnasium was a big thing for me. I was excited. And everyone was so proud of me... I couldn't let them down. I know I can't do this now either, but I feel like you all are asking too much of me. I know myself. I know I can't push myself anymore. I'm on the verge of running into a mental hospital and begging myself to be locked down somewhere. Everyone's complaining, everyone's got their own problems, so do I.

Probably I'm jsut begging for some kind of special treatment, or that's what you treat. No, I'm not. I'm simply contemplating the fact that I'm not as good as you think. I hate writing essays. Give me something where I can make everything up by myself, like the Shantis last year. I like those kind of writing tasks. Not essays which have strict structure and strict use of words and nothing can be different from the view in the teacher's mind or you are going to get a worse mark for it. I'm not used to be contained in a box. To have my thought put inside a little box and told that I have to write a perfect essay within the box. it's not how my mind works. I know everyone else has to do it too. I know that very well. No one has to remind me of that. I'm sure they have problems with writing their essays too. But they are determined to do that because they know they're going to need it for their future. I know I'm not. Tell me one subject in a film school that requires writing a strict essay and I'm gonna write them from now on. But I don't see editing and animation go together with essays in any way. I just ond't see the connection. If you see one, please, be so kind, let me know.

Probably having a writer's block right now. At least that's what everyone else calls it. I call it my inability to write essays. I've never been good at it. At least in english. When I was in Märjamaa, my estonian teacher used to praise me and my writings there. Also in Õismäe. But that was also the basic school. Guess high school expects more from me than I can give. I'm utterly happy for any five I manage to get here. I'm used to getting 4-s and 3-s and even 2-s and 1-s. If I take a history test I always hope I can get at least a 3 so I wouldn't have to study double for it. When doing something in english I also aim for a good solid 3 or 4. If I get a 5, I'm completely astonished. You see what this school's made me like? I used to be a straight-5-student. I used to get "kiituskirju". Now I'm struggling somewhere in the lower middle class, so to speak. From Hilton hotel to cheap roadside motel in somewhere California. That's where my road has taken me.

I'm happy to start a completely new life in a place where nobody knows me. I'm so looking forward to it. I know it ain't gonna be easy, but I'm willing to work for that. I'm willing to work for it, because I can see a goal in there. A future. Something that will make me happy. In this essay I see no goal. A mark, you say. A good mark. What will it give me? Nothing that I can touch. Only see. Only hear. Nothing substantial. Nothing that I can use for my life. One mark will give me nothing I can use. I can't eat it, can I? I can't buy anything with it, can I? Can I pay my rent with it? No. No, and no.

I'm lost. I don't know what to do. Tears swelling up in my eyes every minute or so. Me drying them again. Yes, you can read it and think it nothing more but a sad story of a poor girl who should get up and smile more, maybe the world will be a better place. There are people who can do a lot of things just by smiling, but I'm not one of them. As most of the world, I am doomed to serve those people who do nothing but smile and think it to be the hardest job ever. Think me as an emo, as a goth, as anything you want - I'm none of them. I'm just a sad broken girl with small petty troubles such as writing one stupid essay while in the world there are so many bigger problems than me - global warming, hunger, diseases etc etc etc etc etc. Well, I say, fuck them. They're not gonna go away with us talking about it and doing nothing. Even doing something won't get us very far. Has it helped so far? Don't see the results anywhere. The world still goes round as if nothing has happened. Rich people still dominate over the poor. It's inevitable. Everywhere you go.

Ah, getting bored with this tirade. No one's going to read it anyway. I'm just gonna delete it soon, or post it up on my blog which no one reads and for wednesday, have a middle quality essay for Paavo coming up. It's so typical. I just wish he could see this. Or maybe not. I don't know. I'm confused.

Life's not easy. It has been said to me a hundred thousand times. I KNOW IT ALREADY!! STOP BUGGING ME ABOUT IT!!! And also, don't feel pity for me. I don't want that. I just wish someone could come, wave their magic wand and make it a bit easier for me. I'm trying, you know. For the last three years I've been trying to impress people that will never be impressed by me, a low worth-of-nothing scoundrel who has come to a shining place of education to throw everyone's middle grades into abyss.

Okay. I have no idea why I just said that. Sorry. I'm sorry if anyone was offended by this. I really am sorry. There are many great, fantastic persons in my class, in our school. People that try to feel for me even if they don't understand what I'm going through. Thank you for the support. if just someone could help me write this essay too...

I'm tired. I don't know how the others do it. Of course, they complain too, just like me, but somehow they manage to get through it with a smile on their face. As a miracle, I understand that I have been able to do that too! Wow. Not possible. But yet it is. "Ka see läheb mööda". YM grandmother's and my mother's favourite saying. "This too shall pass". That's what I'm waiting for. That it would pass. I want this period to be over. I want this year to be over. This schoolyear to be over. I want I want I want. I always want something, but never do anything to make it happen. Or I do and I don't understand that I'm doing it.

Wow. This has gotten long. Not exactly a book material, but still. My thoughts, my feelings, all coming from inside me. Read it if you want, don't read it if you don't want. I don't really care. Suggestions are welcome in the comments section. Good night, and good luck.

Elu viimane klassiõhtu, Reval Café ja pervod.

Nonii. Prepare yourselves for a looooong description of last night.

Eile oli mu elu viimane klassiõhtu. Ühtlasi ka parim ja lõbusaim klassiõhtu, mis mul elus olnud on. Pidime end kuulsusteks riietama. Meil oli seal nii Ugly Betty'sid, Cameron Diaze kui ka meie kohalikke kuulsusi nagu Paavo ja Kiik. Ühesõnaga, kokku oli tulnud üks meeldiv seltskond. Muidugi ei tulnud kogu klassi kohale, ainult üks murdosa sellest, aga minu ja veel mõne teise inimese arust oli see nii paremgi. Kohale tulid ikka vaid need, kes tõesti tahtsid sinna tulla ja lõbusalt õhtut veeta.
Sai siis söödud-joodud ja mänge mängitud. Esimesena kogunesime ringi ja tegime ühe raundi maffiat. Mina olin arst, kes tapeti kolmandal ööl kohe ära. Väga jama. Aga kõrvalt vaadata on ka väga lõbus. Edasi tuli kapsamäng. Ajalehepaberitest oli tehtud kaks "kapsast", mida pidime "koorima" ja siis edasi viskama vastavalt sildile kirjutatud isikuomadusele vms, mis visatava inimese kohta kõige paremini käis. Kahjuks ei saanud mina kapsast kordagi enda kätte... kuid see selleks.
Eelviimaseks mänguks jäi pilgutusmäng. Pooled inimestest seisid toolide taga, jällegi ringis, ja siis kõigil toolidel välja arvatud üks istusid ka inimesed. See, kellel oli tühi tool, pidi pilgutama neile inimestele silma, kes istusid ringis, ning need pidid kiiresti tühjale kohale saama, enne kui selja taga seisev inimene jõudis oma käed tema õlgadele panna. See oli päris lõbus, kui arvestada seda, et põrand oli parajalt libe ning Kibus käis ühe korra isegi täitsa külili maha. =) Happens...
Noh, ja lõpuks siis jõudsime veel ühe tiiru "Musical Chairs'e" mängida. Kaijal tundus väga lõbus seal olevat - ta lihtsalt ei suutnud naermist lõpetada. Lõppu jäime kahekesi mina ja Elene, aga lõpuks siiski Elene võitis, sest ma ei jõudnud libeda põranda ja kleidikese tõttu piisavalt kiiresti liikuda. Tore oli igatahes.
Ja siis saigi kogu värk läbi. Koristasime enam-vähem ruumi ära ja siis jäin veel Hanna-Liisa, Johanna, Madli ja Joosepiga sinna. Ootasime, kuni Madli ja Johanna riided ära vahetavad ja läksime siis gardekasse. Seal sai parajalt nalja. Madli ja Johanna lippasid Joosepi toetusel mööda gardeka äärt ringi, nagu oleks neil High School Musical toimunud, samal ajal kui meie riietusime. Siis tuli aga õhtu üks parimatest naljadest (ma ütlen üks, sest neid oli mitu). Joosep palus Johannal endale helistada. Johanna siis otsis tükk aega kotist mobla, leidis selle, valis numbri ja ootas. Me kõik olime jumala vakka, kuulsime, et Joosepil mobla taskus heliseb ja... välja tuli banaan. Ta vajutas seal olevaid olematuid nuppe ning vastas "telefonile". Tükk aega olime kõik naerukrampides. Nojah, Joosep ikka oskab... :)
Lõpuks saime siis valmis, läksime juba koolimajast välja, lasime uksel kinni langeda, kõndisime mõned sammud edasi - ja siis tuli välja, et Liisu on koolist kaasa võtnud mingi kilekoti koos täiesti suvalise staffiga, arvates, et see on Madli või Johanna oma. See oli õhtu teine parim nali. Muidugi see nende oma ei olnud, vaid täiesti suvaline kott. Pöördusime siis tagasi, et kott uuesti koolimajja toimetada ning avastasime, et keegi on jõudnud kahe minuti jooksul peaukse lukku keerata. Toreeee... Mõtlesime tükk aega, mida teha, kuid ei jõudnudki siis otsusele. Käisime isegi ümber koolimaja, et vaadata, kas mingit tagaust ei ole, kust saaks koti sisse poetada, aga kahjuks seda ei leidnud. Lõpuks seadsime koos kotiga sammud Reval Cafésse, kus istusime maha ja nautisime hõõgveini ja teed, ilmale vastavalt.
* Väike vahepeatus, lihtsalt niisama. Vaatasin aknast just välja ja nägin, et IKKA VEEL sajab lund. See on juba mingi nädal aega sadanud ja kogu aeg sajab järjest juurde. Ei mõista, kust see kõik tulla saab. Kas on tõesti taevas otsustanud kogu oma lumetagavara kallata seekord ainult Eesti riigi peale? Kummaline...*
Back to Reval Café. Istusime siis umbes poolteist tundi seal, rääkisime juttu ja veetsime koos toreda õhtu. Mingil hetkel saabus ja Rauno sinna ning siis jäid tema ja Hanna vestlusest natuke eemale. Lõpuks seadsime sammud kodu poole, sest aeg oli juba sealmaal, kus viimased bussid veel sõitsid. Revalist välja astudes põrkasime kokku mõnede "härrastega", kes olid just Valli baarist välja astunud ning hakkasid kohe meile leelutama, kui väga nad meid tüdrukuid armastavad. Mina sattusin isegi peaaegu kellegi haardesse, kuid suutsin viimasel hetkel minema lipsata ja sealtpeale hoidusin Joosepi lähedusse - ikkagi üks meie kahest kaitseinglist seal. Kõigepealt jätsime Hanna ja Rauno Vabaduse platsi ühte bussipeatusesse 18 ootama, siis saatsime ära Madli, kes sattus 40 bussile kokku Siljaga (vahepeal nägime ka Cathleeni ja Kaisat - kes nägi palju tervem välja - auto peale tormamas). Lõpuks kõndisime Estonia juurde, kus saatsime Joosepi soojade kallistustega 67 peale ja siis mina ja Johanna läksime Foorumi ette, kust tema sai viimase 5 peale. Foorumi ees oli tore, kui välja arvata see, et sinna kohale jõudes tuli mingi purupurjus rõveeee turist, kes liputas meie nina all kahekrooniseid ja küsis väga arusaamatus inglise keeles... no ühesõnaga keppi. Ei ole lihtsalt paremat väljendust selle jaoks. Hoidsime temast eemale ja õnneks läks ta kohe varsti minema. Tükk aega veel tagantjärgi piilusime, et ega ta tagasi ei tule. Õnneks ei tulnud. Vahepeal saabus Foorumi St.Patrickusse ka kaks Securitase autot. Tegime nalja, et siin käib sajandi rööv meie nina all ja me ei pane tähelegi. Aga siis vist oleks SWAT-team ka kohal juba olnud, nii et pigem tahtsid meie turvamehed lihtsalt puhata ja õllet libistada.
Lõpuks saabus Johanna buss, kalliga saatsin ta sinna peale ja kõmpisin ülejäänud tee koju - pessu ja magama.

Okei. Ma ütlesin teile, et see tuleb pikk. Kui suutsite ära kannatada selle lugemise, siis - tublid olete! =)
Aga nüüd lähen esseed kirjutama. Wish me luck. Tschüss! :)

Diip stoori.

People rarely understand the extent of their actions until it is too late. They commit the deeds and then think. The consequences may be, however, severe.

Ei tea, miks selle kirjutasin. Lihtsalt tuli ühel hetkel tuju midagi "deepi" kirja panna ja siis sealt need kolm lauset tulidki. Ah, mingi mõttetus tuli siit välja. Vaatasin ühte sarja ja siis sealt kuidagi sain mingit inspiratsiooni. Vahet pole. Ärge pange tähelegi seda. Niisama jurasin.

Jah, inimeste tegudel võib väga sügavaid tagajärgi olla. Üks väike pahategu ja kõik muutub lõplikult.

Okei, aitab veidratest diipidest lausetest. Lõpetan nüüd. Pean magama minema kohe. Head ööd kõigile mu lugejatele, kes need siis ka olla ei võiks...

Hei-hei!
Lugesin läbi just Marleeni uue blogi. Kaks postitust, aga üks neist oli võimsalt pikk. Ta on nagu minagi. Kui kirjutama hakkab, siis enam pidama ei saa =).
Kuidas mul endal läheb? Normaalselt. Kool on ok, autokool samuti ok. Mõnikord käin väljas, aga harva. Pigem istun kodus arvutis ja mängin mänge, vaatan filme/sarju, loen.

***

Väljas tumeneb. Linna tuled säravad järest eredamini. Liiklus on tihe, kuid inimesi pole eriti näha. Muidugi, seal on ka vihmane ja külm. Kes tahakski sellise ilma käes vabatahtlikult oma soojast toast välja kobida? Jah, on mõni üksik, kes kondab mööda pimedaid nurgataguseid ja kõrvaltänavaid mööda ringi, mõeldes maailma julmusest ja nuttes taga möödaläinud aegu. Kahjuks neid aga tagasi ei saa, seepärast tuleb minna vaid edasi. Kuhu siis veel? Tegelikult, kui mõtlema hakata, siis meil ei olegi mujale minna kui edasi. Aega ju tagasi võtta ei saa ning kõrvalteed on alatihti tupikud. Kui teed lolli valiku, keerates stoppmärgi alt sisse, pole sul muud võimalust, kui tagurdada välja. Kuid teadupoolest ristmikule ei tohi tagurdada. Niisiis teed võimaluse korral ümberpöörde ning lähed rahulikult tagasi ristmikule, kus valid õige tee, muidugi samal ajal jälgides, et keegi sind valet otsust tegemas ei näinud. Aeg-ajalt tasub võtta hoog maha, eriti kurvides ja nurgatagustes, et kellelegi ette ei tormaks ning ohtlikku olukorda ei tekitaks. Endast nõrgemaid abista alati. Muidugi tuleb elus olla ka viisakas, seetõttu tuleks anna teed märgi puhul siiski kenasti peatuda ning lasta eesõigusega olijad läbi. Pimesi tormates võib juhtuda õnnetus, või, mis veel hullem, võid surma saada. Nii et, ava oma silmad, mõtle enne oma käigud läbi, ning siis alles hakka liikuma. Ning kindlasti näita alati suunda, et inimesed teaksid, kuhu kavatsed minna =).

***

See oli selline väike vahepala. Interpreteerige seda nii, kuidas ise soovite. Senikauaks aga, jällenägemiseni! :)

PS: Ärge unustage vabalt võtmast ja mõnikord ka elu kiirteel kimamast! See aitab alati. :)