Tuulest, pilvedest ja peavalust

Pole ammu kirjutanud... väga ammu. Nüüd aga sain aega ja mõtlesin, et peaks siia omi mõtteid üles tähendama. Kirjutan siia mõned mõtted, mis mul eile kirjanduse tunnis pähe tulid ja mis ma ka päeviku lõppu kirja panin. Siit nad tulevad:

"Olen väsinud. 3 päeva, 5 tööd, autokool, muud mured. Ma vaevalt jaksan silmi lahti hoida, rääkimata tunnis keskendumisest. Sunnin end ärkvel olema ja neid töid tegema, hoolimata pea- ja kõhuvalust ning udustest silmadest, mis vaevu-vaevu lahti püsivad. Selliseks muudab Tallinna Inglise Kolledž noore inimese - tuimaks robotiks. Vahepeal teda veidi erinevate üritustega üles äratades ei saavuta ta ometi seda, et inimene tõeliselt ärkaks ja märkaks, et on olemas ka suur ja lai maailm, mitte vaid määrdunudvalged kooliseinad ja Tikõpe.
Püüdes vältida meie ajulõkke hääbumist, visatakse sütteks juurde aina uusi ja uusi teadmisehalge, kuid kahjuks ei märgata, et leek mitte ei löö lõkkele, vaid summutatakse suure hulga halgudekuhja all.
Ma ei suuda enam mõelda. Mu aju kärbub iga sekundiga. Mida rohkem ma õpin, seda rohkem ma saan aru, et ma ei õpi tegelikult midagi, vähemalt enda jaoks mitte.
Pilvede taga on igaviku nähtamatu piir. Vaadake lennukiaknast välja, kui üle pilvede tõusete, ja te näete seda mõõtmatut avarust, mis laiub igal pool sinu ümber. Maa peal olles sa seda ei märka, sest alati on midagi ees, midagi vaateväljas. Seal kõrgel võid sa aga end täiesti unustada, püüdes ette kujutada kujuteldamatust.
Just need kõledad hallid sügispäevad, mil puud näevad oma poolikutes leherüüdes välja kui üdini nälginud, kuid veel elus olevad loomad, muudavadki kooliskäimise nii talutamatuks. Ainus soov, ainus mõte peas on: Tahan ära! Pean siit pääsema!"

Nõnda ma siis eile mõlgutasin mõtteid ja püüdsin samal ajal Faustile keskenduda. Võimatu. Täna on samasugune hall ilm. Aknast välja vaadates on näha puid, mille küljes ripuvad viimased meeleheitlikult kinnihoidvad lehekesed. Linna kohal on õhk alati udusem kui maal. Just seda ma igatsen. Seda puhast ja värsket õhku, mida saab korralikult kopsudesse tõmmata, kartmata kopsuvähki saada. Kuid sellele vaatamata olen ma siiski ja jään alati linnalapseks. Siin sündinud, kasvanud ja elanud, ei suuda miski ära võtta mu armastust kaubanduskeskuste, poodide ja kooli läheduse ning inimestehulga vastu.

Selline tunne on, nagu miski suruks mind üha sügavamale maa sisse. Tunnen end madala ja väärtusetuna. Mõni pisike asi, nagu hea hinne või kiitus õpetajalt, toob mind võib-olla natuke maad ülespoole, kuid raskus rõhub endiselt vastu, külma ja kivikõvana. Käin ringi, silmad väsimusest poolkinni, õlad lookus koti raskuse ja muredekoorma all. Nii et see siis ongi täiskasvanuelu? Algas ikka päris järsku...
Püüan mõelda positiivselt, et täna on viimane päev selle perioodi jooksul, kui midagi suurt peab tegema. Püüan mõelda täna õhtul/öösel eesseisvale rebaste peole. Ootan igatsusega vaheaega. Eriti jõuluvaheaega. Ema. Igatsen sind. Ma pole sind nii ammu näinud! Miks peab see viimane aasta nii pikk olema?

Ometi tunnen, kuidas kaugusest hakkavad vaikselt puhuma uued tuuled. Need toovad endaga kaasa uute, toredate, paremate asjade hõngu. Oleks mul aega, seisaksin vaikides selle tuule käes ning kuulataks, kas äkki toob see tuul endaga ka salajasi sõnumeid mu tuleviku kohta? Oleks mul vaid aega...

Täiesti suvaline mõte hüppas järsku pähe. Või noh, siin meediaruumis inimesed rääkisid ja ma juhtusin tabama lausekatkeid. Mõte on siis selline, et miks küll Cartoon network ei näita enam neid häid vanu multikaid, mis minu ajal näitas? Kuhu on küll kadunud Tom&Jerry, Dexter's Laboratory, Cow and Chicken, Courage the Cowardly Dog, Scooby Doo ja veel palju, palju teisi. Nüüd on ainsateks multikateks seal robotite omavahelised võitlused. Miks ei või ka praeguste laste meelt lahutada pigem naljakad kass ja hiir, kes pidevalt omavahel naljapoolest võitlevad, mitte metallist robotid, kes üksteist õhku lasevad. Ma ei mõista. Olen ise ju alles nii noor ja juba mõtlen, et tänapäeva noorus on hukas. Või teel sinna. Eks me kõik ole teel hukuni. Ega me kaua siin Maa peal enam vastu ei pea. Varsti vihastab Gaia lõplikult ning siis ei ole meil enam kusagil elada. Kui me just ei leiuta võimalust sinna uuele Maa-sarnasele planeedile ümber asuda, mille meie teadlased alles avastasid. Seda tahaks küll ise näha kunagi...

Lõpetan nüüd. Pean oma vene keelt kordama, kuigi sellel eriti mingit pointi ei näe. Mul on ju venekeelsed sõnad eesti tähtedega ilusti ette kirjutatud ning mul on ainult mahalugemise vaev. Loodan, et ma lihtsalt ei puterda väga. Ajaloo loodan vähemalt 4 saada, sest ma kirjutasin ikka päris korralikult. Kui ta mulle 3 paneb, siis on pees. Siis tuleb tema armule loota, et ta mulle kokku 4 paneks perioodi. Kui ma saan 4, siis ta peab seda tegema. Praegu tean vaid, et saksa keel ja ameerika kirjandus tulevad 5-d ja füüsika ning matemaatika 4-d. Rohkem pole välja pandud. Vähemalt kaks viitegi. Seegi hea. Olgu. Ma lähen. Tsau!!!