I'll always go on...

Hei-hei. Ma tean, ma pole jälle tükk aega kirjutanud, aga tõesti, ainult seepärast, et mul on jällegi palju tegemist olnud ja arvutisse pole peaaegu üldse saanud. Ma püüan siis nüüd jällegi kirjutada nii lühidalt kui võimalik (kui see MINU puhul võimalik on :D) oma viimastest päevadest. ;)

Kolmapäev, 29.07.2009
Kolmapäeval käisime ujumas. Eschenbachi kõrval on üks hästi äge pikk järv, kus sissepääs küll maksab, aga muidu on seal hästi lahe ja mõnus. Jõudsime siis kusagil kella 1-ks kohale ja hakkasime päevitama-suplema. Hästi mõnus oli seal lihtsalt päikese käes lesida ja end pruuniks kõrvetada :D. Vahepeal vees, siis jälle päikese käes, lihtsalt uimastavalt hea. Tegime palju pilte - üldse oleme viimaste päevade jooksul palju pile teinud, aga ma pole aega leidnud, et neid kuhugi netti üles panna, eks ma millalgi panen ka -, mängisime frisbyga ja nautisime imeilusat absoluutselt pilvedeta taevast. Käisime ka jalgratas-paadiga järve peal sõitmas. Jube lahe oli see, paadil oli küljes suur liumägi, millelt sai end alla vette lasta, kui paat keset järve seisis. See oli niiiiii äge. Ma päevitasin end mitme tooni võrra pruunimaks.
Õhtu poole käisime samas järve kõrval üle tee asuva hotelli juures (ühes eelmistest postidest juba rääkisin sellest hotell-restoranist) minigolfi mängimas. Päris huvitavad rajad olid, lõpuks võitis ikkagi Benno, mina jäin teiseks, Barbara tuli kolmandaks ja ema jäi viimaseks.
Ühesõnaga oli väga lahe päev, loodan, et kordame seda veelgi.

Neljapäev, 30.07.2009
Oehh, teate, mu mälu veab mind praegu täiesti alt!! Mul ei ole aimugi, mida ma neljapäeval tegin! See võib tuleneda sellest, et ma ei teinudki midagi, aga ma olen üsna kindel, et midagi me ikkagi tegime, aga lihtsalt ei tule mul meelde praegu. Ma ootan, kuni ema ja Benno koju jõuavad, siis saan küsida, äkki nemad mäletavad. Aga niikauaks peate ootama uut postitust siis. Liigume edasi reede peale. :D

Reede, 31.07.2009
Hommikul äratati mind üles teatega, et ma pean kähku ärkama, kuna Stefan jõuab kohe siia. See oli vist mu elu kiireim dušši all käimine üldse, mulle tundub. Õnneks aga oli aega veel küllalt. Sain MSN-is veel Marleeniga räägitud tükk aega, filmitõlgetega jamatud ja muud jura tehtud. Ühel hetkel helises uksekell ning Stefan oligi ukse taga. Thor tormas nagu hull kusagilt kolmandalt korruselt alla, aga ma olin kiirem ja jõudsin esimesena ukse ette. Hommik möödus väga lõbusalt, Barbara ja Thor kogu aeg kiusasid Stefanit, aga ega see teda ei huvitanud eriti, ta tõstis lihtsalt nad lae alla, nagu nad oleksid udusuled. :D Siis aga pidi ta hakkama minema lõpuks, kuna ta esines õhtul kella 6-st kella 12-ni (oehh) orkestriga suurel Saksa-Ameerika rahvafestil. See on üks suur fest, mis toimub iga aasta. Nimelt asub Grafenwohri juures hiiglaslik Ameerika maa-ala, kus on igast nende lennuväljad jm värgid ning seal nad korraldavad iga aasta suure peo-festivali. See kestab kolm päeva, seal müüakse igast huvitavaid asju ja toite ning paar suurt telki on, kus esinevad siis eri bändid ja orkeestrid. Reedel oli Stefan Pressathi Musikantenitega seal ja õhtul läksimegi neid kuulama.
Kohale jõudes ei olnud üldse parkimiskohta meil autole ja siis Benno parkis lihtsalt kuhugi muru peale. :D Kõndisime natukene ringi ja vaatasime, et mis värki seal üldse müüakse ja mis pidu see selline on. Lõpuks ostsime emaga koos omale lahedad Cowboy-kaabud, millega lasime ülejäänud õhtu uhkelt ringi. Sel päeval nägin ma vist kõige rohkem musti inimesi üldse. See oli võimas. Vähemalt pooled inimesed seal olid ameeriklased, nii et sain natuke rohkem juba aru, millest jutt käib.
Lõpuks jõudsime ka orkestritelgi juurde. Orkester parajasti mängis ning üldse oli kõigile inimestel päris lõbus seal juba - paljud tantsisid laudade peal! :D Ühesõnaga jube lahe värk. Mida õhtu edasi, seda lõbusamaks muutusid inimesed ja seda lõbusamaks muutusid ka lood. Naljakaid nägusid oli näha kui palju. Kui vahepeal pausid olid, tuli Stefan ikka meie juurde istuma. Ema, Benno ja Barbara käisid vahepeal kusagil jalutamas ning siis tahtis üks mingi üsna täis ameeriklane minuga vist juttu ajada, aga ta tükkis natuke liiga ligi. Õnneks tuli aga orkestril just paus ning Stefan sai alla tulla lavalt ning kui me seal juttu rääkisime, siis see ameeriklane hajus ka ära. Sai vist aru, et minuga ei maksa jurada, mul tugev kaitsja olemas sealsamas. :D. Suur tänu sulle, Stefan! :)
Lõpuks tulid ka vanemad tagasi ja ütlesid, et nemad tahavad ära minna, sest Barbara oli juba väga väsinud. Mina aga ei tahtnud kuhugi liikuda enne lõppu, niisiis leppisime Stefaniga kokku, et ta toob mind ise pärast autoga koju. Oo, happy day! :D.. or Happy Night! :D Ega lõpuni eriti palju enam aega ei läinudki, mingi pool tunnikest ja siis oli värk läbi ka. Siis nad muidugi pakkisid asju veel mingi pool tundi, mina ootasin niikaua. Lõpuks said nad ka valmis ning siis hakkasimegi kodu poole sõitma. Kojusõit läks üsna uniselt ja vaikselt, kuigi vahepeal sai ka natuke nalja. Jõudsime siis Pressathisse, ta sõidutas mind koduukseni, ütlesin talle head ööd ja läbi see tore päev saigi.

Laupäev, 01.08.2009
Hommikul oli imeilus päikesepaisteline ilm. Tõotas tulla palav ja funn päev. Nimelt oli terve päev plaaneeritud veeta kaarikuga sõites. Stefani onul on mitu hobust ja selleks päevaks laenutati ka kaarik-kaless, millega saime sõita. Kella kahest umbes hakkasime Eschenbachist kaarikuga liikuma, seda vedasid kaks hobust. Emase nimi oli Jenny, aga isase nimi ei jäänud mulle kuidagi meelde, kuigi ma kogu aeg kuulsin seda. :D Kui meelde tuleb hiljem, eks ma siis mainin seda mõnes järgmises postis.
Igatahes, meid oli kokku kaheksa inimest - mina, ema, Benno, Stefan, Barbara, Thor, Franziska ja Johanna. Sõitsime päris kaugele, ühe mäe otsa, kus iga kevad toimub hobuste sisseõnnistamine. Seal mäe peal oli üks kirik.. vist oli kirik. :D. Pole täiesti kindel :D. Igatahes, sõit oli lõbus, Benno mängis jälle paparatsot, pildistas kõike ja kõiki, mis ette juhtus. ;) Kohale jõudes laotasime oma piknikutekid, söögid ja joogid välja ning nautisime ilusat ilma ja mõnusat toitu. Stefan ei saanudki meiega koos lesida, kuna ta pidi kogu aeg hobuste juures olema, muidu oleks need kohe plehku pannud. Aga muidu oli kõigil väga lõbus, Barbara oli täiesti ülemeelik, kõdistas mind nii mis jaksas kogu aeg. Ega mina võlgu jäänud, kõdistasin teda sama palju tagasi ka :D.
Umbes tunni pärast hakkasime tagasi liikuma. Seekord sain mina Barbaraga ees istuda, enne olid seal olnud Franzi ja Johanna. Stefan andis mulle vahepeal isegi ohjad kätte, aga ega ma midagi nendega eriti ei teinudki, kui ainult hoidsin, sest tema juhtis ikkagi hobuseid. Need kuulasid ainult tema sõna ju. Ka tagasisõit oli lõbus, lõpu poole kippus lausa uniseks, sest päike ja soe tuuleke ning pikk päev oli kõiki ära väsitanud. Paar kilti enne Eschenbachi võtsime meie uhkesse tõlda veel ühe ema koos väikese lapsega, Stefani ja Benno tuttav oli vist. Sõidutasime nad kodu juurde. Ah jaa, vahepeal sai veel palju nalja sellega, et kuna me sõitsime sõidutee peal, siis autod pidid alati aeglasemalt sõitma meist mööda ning me mängisime siis, et oleme kõik mingi kuninglik perekond ja lehvitasime kuningannade kombel kõigile möödujatele. Nalja kui palju, eriti veel siis, kui meile vastu ka lehvitati. :D:D:D. Väga pull värk.
Lõpuks jõudsime siis ka hobuste koju. Nood rakendati lahti, kaarik pesti puhtaks ja päev oligi läbi. Ajasime natuke juttu veel ning hakkasime siis kodu poole liikuma.
Koju jõudes aga ei tahtnud Benno kuuldagi mingist puhkamisest, vaid sõidutas meid hoopiski kohe ühele Fischerfestile, mis toimus Kiesi Beachil.. või õieti teisel pool järve. :D. Istusime natuke aega seal, aga me kõik olime nagunii päris väsinud, nii et kaua me seal ei olnud. Nägin ka Euroopa suurimat karpkala, mis oli just sellest järvest püütud! See oli võimas, meil on mõned pildid ka, eks hiljem kusagilt näete. Umbes 40 kilo ja 1 meeter 49 cm pikk. Väga suur. Karpkala kohta väga suur. Ema ütles, et tema enam sinna järve ujuma ei lähe, kui seal sellised elukad ringi ujuvad :D.
Varsti läksime tagasi koju, kus ma siis lugesin pisut oma "Tõde ja Õigust" edasi ja siis magama ka.

Pühapäev, 02.08.2009
Pühapäeva hommikul magasin kaua, ema, Benno ja Thor käisid Fischerfesti teisel päeval mingeid kalatoite söömas. Kuna ma magasin, siis ei saanud ma kaasa minna, aga ega see mind eriti ei huvitanud ka. Polnud miskipärast tuju. Ei tea, mis viga oli. Franzi läks mingil hetkel oma ema juurde koju ning siis oli maja täitsa minu päralt. Ega ma suurt midagi ei teinudki, vaatasin DVD-d ja surfasin netis.
Lõpuks saabusid ka nemad koju ning siis öeldi mulle, et me lähme uuesti Grafenwohri ameeriklaste festile, kuigi varem ütles Benno kogu aeg kindlalt, et me ei lähe kahel päeval sinna. Olin väga õnnelik. Stefan oli juba kella 12-st seal ja mängis ühes teises orkestris, nimelt Dießfurti Muusikakapellis. Seekord pidi ta lausa 10 tundi (!!!) seal lava peal mängima, muidugi pausidega. Vaesekene küll, ma ei tea, kuidas ta küll jaksab nii.
Noh, jõudsime siis umbes kella poole viieks sissepääsu juurde - muideks, unustasin mainimata, et seal olid igal pool ameerika sõdurid ka, päris lahe :D - ning järsku märkasime, milline rodu autosid meie ees suures ummikus ootab. Tuli välja, et me olime sinna jõudnud just sel ajal, kui oli kõige parem sinnamineku aeg. Istusime siis umbes TUND aega ummikus, ometi see polnud üldse pikk maa sinna. Noh, lõpuks kohale jõudes polnud jällegi ühtegi kohta parkimiseks, seetõttu tuli jällegi muru käsile võtta.
Kõmpisime seal tunnikese ringi, leidsin omale ühe hästi nunnu kollase topi, mis mulle suure nurumise ja mitme "pretty please'i" peale ka lõpuks ära osteti. Oi, küll ma olin õnnelik! :D. Siis käisime sõjaväehelikopterit vaatamas, Thor ronis sisse, mina poseerisin pildi jaoks lihtsalt selle kõrval. Nagu ma ütlesin, siis see on mu tulevane sõiduk. ;P Käisin ka ema ja Thoriga ühes tanki peal ja sees, päris üllatavalt vähe ruumi on ühe tangi sees, täiesti imestama pani. Benno tegi all muidugi pilte, millalgi näete kindlasti ka neid.
Lõpuks suundusime siis ka orkestritelgi juurde, kus orkestril oli just paus, nii et Stefan oli all ja rääkis paari tuttavaga. Tal oli väga hea meel meid näha, ta ise nägi juba väga väsinud välja ka, kuigi tal oli veel paar tundi vaja mängida. Jube raske töö ikka.
Laulsime kaasa, tantsisime, lõbutsesime niisama ja õhtu mööduski nii. Thor sai käia tankiga sõitmas ja tegi ka muid lollusi seal. Vahepeal, kui ema ja Benno olid kusagil ära, siis Thor saabus äkki kusagilt ning tema järel kohe üks ameeriklasest politsei :D:D. Vot see oli alles hilarious värk. Too küsis siis, et kas keegi inglise keelt räägib. Eks mina olin ainuke, kes rääkis ja siis tüüp küsib, et kas see on teie poeg . Irw, ma ei saa aru, miks alati mind tema emaks peetakse, kas ma näen siis tõesti nii vana välja? :D. Igatahes, ma siis vastu, et ei, ta on mu vend. Siis kutt ütleb, et ah et ta jalutas seal tankide juures üksi ringi, et mind kutsuti välja, et ehk on äkki ära eksinud. :D:D Ossa poiss, kus sai sellega alles pärast nalja. :D Rääkisin vanematele siis ka, et mis värk oli ja kõik naersid nii, et kõhud kõveras. :D
Õhtu jätkudes saime omale uue sõbra ka. Tüüp oli mehhiklane, kes oli Saksamaale Ameerika sõjaväkke tulnud. :D Hea kombinatsioon. Ta pidi veel ühe aasta sõjaväes olema ja siis, ta ütles, et loodab hakata kas hispaania keelt või arvuteid õpetama siin. Ta oli kusagilt saanud omale terve komplekti Bayeri rahvarõivaid ja nägi päris äge välja. Ikkagi polnud minu maitse xD. Ta rääkis ainult inglise keelt, ni et mina olin see, kes sai tast kõige paremini aru, nagu ikka, ja seetõttu ta peamiselt minuga rääkiski.
Noh, natuke enne lõppu tahtsid ema ja Benno jälle ära minna, sest Franzi ei saanud koju, kuna tal polnuid võtmeid (ta oli oma ema juures olnud, meiega ta kaasa ei tulnud). Mina siis jäin jällegi sinna, sest Stefan lubas mind lahkesti koju sõidutada hiljem. Kaks tuttavat jäid ka minuga koos sinna istuma ja muidugi meie sõber John (mehhiklane). Too tahtis meid kogu aeg tantsima vedada, aga ega meie ei läinud :D Ei oska tantsida, ei lähe end ka lolliks tegema eriti. :D
Lõpuks sai värk läbi, John läks ära ja meie kolmekesi saime Stefani auto peale. Teised kaks naist elasid mõlemad Grafenwohris, niisiis viasti nemad enne ära oma kodudesse ja siis sõidutati ka mind koju. Stefan hüppas meilt veel korraks vetsust läbi, rääkis paar sõna juttu ja läks siis ka ära oma koju. Tal on päris vastik töö - peab esmaspäeva varahommikul Stuttgarti sõitma, see on ika päris kaugel siit, umbes 4 tundi sõitu tuleb ära küll. Siis ta on kõik argipäevad seal, neljapäeva õhtul või reede hommikul sõidab tagasi siia. Ta on elektrik nimelt ja ta firma saadab teda siis igale poole Saksamaal, kuhu juhtub. Talle ei taheta isegi puhkust anda, tema suvepuhkus algab alles septembris!!. Mõelda vaid... ei vea tal üldse..

No igatahes, nüüd ongi esmaspäev käes. Istun siin elutoas läpaka taga, kuulan youtube playlisti (jälle :D) ja kirjutan seda pikka juttu teile, et te saaks ka mu seiklustest mingil moel osa. Kedagi teist pole kodus, sest Franzi läks oma hobuse juurde ja ema, Benno ning Thor pidid Thori uude kooli minema millegipärast. Mina magasin muidugi, kui nemad ära läksid, seepärast ei saanud kaas aka minna, aga ega mind eriti sinna ei tõmmanud ka. Pigem võtan natuke aega maha ja puhkan, muidu ei olegi tunnet, et mul oleks suvepuhkus. Aga okei, nägešš praegu siis teile ja ma püüan kirjutada iga päev, ma tõesti püüan, lihtsalt aega ei ole kogu aeg. :) Tsauuu !!!