Suured tervitused kodumaalt!!

No tere, kallid lugejad. Lõpuks saan jälle teile kirjutada. On olnud pikad päevad. Pole siia jõudnudki. Aga olen kindlalt Eestimaal tagasi ja ei liigu siit enne jõuluvaheaega mitte kuhugi. Kahjuks.
Nonii. Kindlasti tahate mu viimastest päevadest kõike teada, aga mul on teile üks ebameeldiv üllatus. Ma ei mäleta absoluutselt, mida ma tegin eelmise kolmapäeva päeval. Õhtu tuli pika mõtlemise peale meelde, aga päev on nagu peoga pühitud. (Emps, kui sa loed seda, siis võid alla kommentaaridesse kirjutada, mida me tol päeval tegime, [lühidalt], siis tuleb mul meelde ka loodetavasti.)
Aga ma siis alustaks kolmapäeva õhtust. Olime parajasti kõik kodus, kui Benno teatas, et me läheme välja sööma. Oli juba päris pime, aga üllataval kombel hästi soe ja mõnus. Kõndisime lõbusas tujus mööda Pressathit OBI ja autopoodide poole, kus ühe Mini Cooperi poega oli ühenduses kohvik-restoran. Sinna me suundusimegi. Tee peal sai Franziga palju nalja, tegime igast veidraid trikke ja muid värke ja ema isegi ütles, et me nägime üllatavalt õelikud välja tol õhtul. Tore ju :).
Jõudsime kohale ja hakkasime omale süüa-juua valima. Hea valik pitsasid ja pastasid oli seal, mina tellisin õunamahla ja pitsa "Regina". Benno võttis mingi üliterava pastavärgi, ema ja Thor sõid mingit muruollust (mingi roheline salat oli vist, aga see maitses nagu tavaline võililleleht), Franzi sõi ka pastat ja kuuma šokolaadi nig ülejäänud ei tahtnud süüa. Mingit veidrat õllet jõid aga see-eest küll.
Kõhu sai julmalt täis sellest suurest pitsast ja siis naersime seal tükk aega niisama üksteise naljade peale. Kõigil oli hea tuju sel õhtul, nii et mõnus oli olla.
Lõpuks hakkasime tagasi koju liikuma. Tegime ka tee peal palju nalja ja koju jõudes kõht parajalt juba valutas naermisest. Olime üsna väsinud ja kobisime kohe magama.

Neljapäev, minu viimane päev Saksamaal.
Hommikul äratati mind varakult ja aeti poodi shoppama. Emal oli vaja ära osta kingid eestimaalastele ja mina pidin kaasa tulema. Ingrid perega oli ka kaasas, vahepeal läksime üksteisest natuke OBI-s lahku ja siis saime jälle Sabri jäätisekohvikus kokku. Tellisin oma usual-i, Banana Spliti, aga mul tekkis seekord sellega natuke raskusi, nimelt mu kõht sai enne täis, kui jäätis otsa. Suutsin selle suure vaevaga omale siiski sisse ajada ja teatasin, et minu kõht on nüüd paariks päevaks täis. Neid sõnu pidin hiljem sööma. :D
Siis saabusid ka Benno ja Franzi oma uue ajutise koera Gucciga (Franzi leidis ta kusagilt tänavalt ja lõpuks lubati koer tal alles jätta, aga vaid senikauaks, kuni ta paneb plakatid üles ja õige omanik koerale järgi tuleb). Läksime tagasi koju, pakkisime asjad kokku ja sõitsime Eschenbachi randa. Ingrid perega oli juba enne sinna sõitnud, niisiis otsisime seal oma autole tükk aega kohta, lõpuks tuli jällegi muru ette võtta, sest niivõrd palju autosid oli igal pool, et üldse ei saanud parkida, ja läksime siis neid otsima. Leidsime nad rannast üsna kiiresti üles, laotasime oma tekid nende lähedusse maha ja heitsime päevitama.
Natukese aja pärast läksin Lauraga koos ujuma. Ujusime järve keskel olevale ujuvlaudpõrandale. Sinna jõudes olin täiesti läbi, kuigi vahemaa ei olnud üldse suur. Mul on ikka kindlalt mingi probleem hingamise ja südame tööga sporti tehes. Peaks arsti juurde minema. Aga aega pole üldse. Puhkasime siis seal natuke aega, suht crowded oli seal, mingid tüübid jõlkusid seal kogu aeg. Lõpuks ujusime tagasi, päris mõnus oli kindlat maad jälle jalge all tunda.
Ülejäänud aja päevitasime ja lebotasime niisama päikese käes. Tahtsime ka jälle paadiga minna sõitma, aga kuna nii palju rahvast oli, siis paadid olid kogu aeg sõidus ja vaba hetke ei tekkinud peaaegu üldse. Niisiis jäi paadisõit seekord ära. Järgmine suvi jälle loodetavasti.
Lõpuks hakkasime kodu poole sõitma. Mind ja Thori visati koju, ema ja Benno läksid poodi rakletiõhtu jaoks asju ostma. Mina istusin arvutisse, aga ma pole kindel, mida ma seal tegin, blogi ma igatahes ei kirjutanud. Ah jaa, ma vist vaatasin Hannah Montana viimaseid osi. :D Nüüdseks on see mul pmts läbi ka.
Õhtu poole hakkasin vaikselt asju pakkima. Järgmine hommik pidin ju varakult ära hakkama sõitma. :( Samal ajal ema oli Renega muusikakoolis, tegelesid ema arvutiga ja Benno tegeles köögis rakletisöögi ettevalmistamisega. Lõpuks saime sööma asuda. Sõime, jõime, rääkisime juttu. Lõpuks lahkusin lauast ja läksin arvutisse, vaatasin sarja JONAS osi. Mitu korda oli päris kurb tunne, pisarad tükkisid mitu korda silma, lõppude lõpuks ju ikkagi viimane õhtu seal üliarmsal maal. :'(
Sain ka asjad pakitud, ikka päris punnis oli kott lõpuks ja hea mitu kilo raske ka. Lisaks veel söögikott ja kingikott. Palju asju. Jõulude ajal ei saa nii palju asju võtta kaasa, ainult käsipagasi kahjuks. Lennukiga lendan ju. Huhh.. aga ma ootan seda. :D
Lõpuks jätsin Thoriga hüvasti, sest teda ma hommikul enam ei näinud (ta magas alles). Kurb oli.. tõsiselt kurb meeleolu oli. Ja ega need pisarad tulemata jäänud, lõpuks nad ikka tulid.

Reede, varahommik.
Ärkasin väga varakult, kusagil 6 paiku, pesin, sõin ja lasin oma kotid autosse viia. Vaevalt mahtusid kõik asjad sinna väiksesse autosse äragi, jalgadel polnud ka eriti ruumi seal liigutada kilekottide vahel, aga no sõidetud sai ikka lõpuks. Ema ja Benno olid üleval, nendega sain hüvasti jätta. Jällegi, ülimalt kurb oli ära minna, mind pidi peaaegu väevõimuga autosse lükkama :'D.
Lõpuks algas pikk kojusõit. Algus oli väga vaikne ja minu poolt kurb, ei tahtnud üldse magama ka jääda, kuigi uni oli päris suur, ei tahtnud ühtki silmapilku maha magada, mis Saksamaal veeta-sõita olid veel jäänud. Aga siiski sai uni minu üles lõpuks võimust ja ma tukastasin päris tükk aega. Natuke enne Saksa-Poola piiri ületamist ärkasin, nägin viimased Saksamaa maastikupildid ära ja suundusime siis lõputusse Poolasse.
Ülejäänud päeva sõitsime läbi Poola, mõned vahepeatused olid vahel (ühes kohas, kus peatusime, käisin vetsus ja väga kummaline lukk oli seal uksel - hiiglaslik puust taba, mille pidi ette taguma sõna otses mõttes, see oli nii tugev ja raske :D) ja õhtuks olime jõudnud Varssavi juurde väiksemasse linnakesse, kus ööbisime ühes Hostelis. Täitsa korralik koht oli, minitelekas oli olemas ja külmkapp ja värki. Telekast vahtisime poolakeelset dr. House'i, sõime, pesime ja vaatasime siis läpakast sarja "Penguins of Madagascar". Päris naljakas värk oli, Madagascari filmist tuntud pingviinid ja leemurid korraldasid seal naljakaid seiklusi.
Järgmine päev kulus terve hommik ülejäänud Poola läbimiseks, siis sõitsime läbi Leedu ja Läti ja finally we reached home sweet home. Eestimaa, mu sünnimaa, lõpuks ma jõudsin koooo-ju ka.
Õhtupoolik kulus läbi Eesti sõitmisele. Jõudsime Tallinna, laadisime mu asjad ukse all maha ja jätsin nendega hüvasti. Until next time. ;)
Pakkisin paar asja lahti, kingid peamiselt, siis läksin vastasmajja onu pere juurde, andsin nende kingid üle, rääkisin paar sõna juttu, natuke aega olin netis ja siis tagasi koju Sõrmust Isanda II osa vaatama, mida ma nägin vist mingi 3 korda vähemalt, kõige rohkem kordi nähtud osa mul. :D
Järgmine hommik ajas Helen mind telefonikõnega üles, et ta tuleb mulle natukese aja pärast külla. Eks pidin siis end üles ajama. Sain asjad just lahti pakitud ja kõik ära paigutatud ning korda, kui ta saabus. Rääkisime siis tükk aega juttu, vaatasime Saksamaa pilte, käisime Hesburgeris burksi söömas (see oli niiiiiiiiiiiiii heaa :D ma polnud niiii ammu head juustuburksi saanud, olin täielikus õndsuses :D) ja siis ta pidi minema ühe sõbraga kokku saama korraks. Selle aja sees vedelesin arvuti taga kodus, kuigi ega mul seal midagi teha polnud, sest netti ju pole ikka seal. Tahan saada, aga kõik vinguvad, et liiga kallis ja värki... aga mul läheb seda vaja!!! Ma ei saa varsti enam koolistki läbi, kui ma ei saa oma tuppa netti. Ma ei saa ju öösel tulla ja koputada onu uksele, et mul läks meelest, aga mul on vaja netti kasutada. See oleks ju debiilne.
Ok. Helen tuli varsti tagasi ja siis läksime Kristiine Walkingusse, kus oli suur alekas. Sain omale 50 eegu eest mõnusad sinised koolipapud (enne olid need maksnud 500, nii et päris hea diil, ma arvan :D). Kõmpisime niisama veel ringi ja sõitsime siis Vabakale. Nägin esimest korda uut valmis Vabakat, päris mõnus kohake seal. AHHAA keskuses tahaks ära käia täiega. Helen sai oma Raymondiga kokku ja siis nad saatsid mind bussile. Sõitsin koju, pakkisin koti kokku ja sõitsin Õikale Marleeni juurde ööseks. Olime pool ööd üleval, istusime netis, vaatasime filmi "Inglid ja Deemonid" (päris hästi tehtud, kuigi raamatuga oli pisut erinevusi, aga mitte suuri) ja olime niisama.
Järgmine hommik (ehk täna) ärkasin üles, sõin ja sõitsime koos linna poole. Mallu läks Kristiines maha (ka Walkingusse :D) ja mina sõitsin edasi vanaemaga kokku saama. Tal oli mujal natuke tegemist, nii et ma vedelesin Viru raamatupoes, vahtisin tükk aega igatseva pilguga Päikesevarjutuse raamatut (liiga kallis veel mulle, pean ootama, enne kui saan osta :/) ja siis läksin vanaema juurde. Söödeti mu kõht lõhkemiseni täis, osteti mulle kolme kuu ekspresskaart sõitmiseks ära ja saadeti bussi peale. Tulin koju ja kohe ka onu juurde. Rääkisin pisut juttu ja siis ronisin arvutisse, kus ma olen nüüd paar tundi istunud ja teile seda "imepisikest" posti kirjutanud. Puhh.. see oli vaevanõudev, aga nüüd ma lõpetan ja sovin teile head ööd, kallid sõbrad!! TSAUU!! :)

Lossid, kirikud, laevasõit ja veel palju muud.

Kurblik meeleolu kipub üle voolama. Veel viimased päevad siin mulle väga armsaks saanud maal. Jääks siia, kui saaks. Poleks kooli, jääks. Sõpradest oleks kahju, aga külas saab alati käia. Kahjuks ei ole aga minu koolil kaug-internett-õppe programmi olemas, nii et pean kohapeale minema, et kooli lõpetada. Ei taha siit kuhugi liikuda. Ainult kaks päeva veel ja siis ongi reede varahommik käes, kus pean autosse istuma ja selle kalli maaga hüvasti jätma. Vähemalt kuni jõuludeni. Siis tulen juba tagasi. Ja siis järgmine kord juba järgmisel suvel. Aga ikkagi on vahel nii palju kuid. Ma ei tea, kuidas hakkama saan. Pean vist lihtsalt õppimisele keskenduma, nii ongi arvatavasti kõige parem. Siis liigub aeg kiiresti. Miks peab elu nii raske olema mõnikord? Tahaks juba täiskasvanu olla ja kool võiks läbi olla, siis oleks mulle kõik teed lahti ja miski ei takistaks mind enam siia jäämast. Oeh, et ma ka pean veel 16 olema.. no peaaegu 17. Ja siis veel terve aasta ja alles siis 18. Ja sellele lisaks pean ma veel terve kooliaasta ära käima, enne kui lõplikult lahti saan. Kuradi pikk aeg ikka. Ja suvi läheb ka nii kiiresti. Ma ei suuda lausa uskuda, et juba on augusti keskpaik käes ja kohe hakkab kool. Selline tunne on, nagu alles oli laulupidu või alles olin Marleeniga koos Kivilool ja tegin veidrat photoshooti või mida iganes muud veel... Kõik head asjad mööduvad ju alati nii kiiresti ja halvad venivad nagu mingi rõve tatt. Vabandust kummalise sõnavaliku pärast, aga sellised on juba kord mu tunded ja ei oska muudmoodi neid väljendada.


Olgu, loodan, et teid selle pika monoloogiga ära ei tüüdanud. Tahate ju kindlasti teada, mis ma teinud olen. Jätkan oma pikka jutustust laupäeva õhtust. Kui teile meenub, siis pidin just tuba koristama hakkama ja blogi jäi pooleli. Olgu. Sain toa koristatud, sellele lisaks veel õue ka pühitud ja istusin netti. Ema ja Benno läksid varsti Grafenwöhri ühele festile (JÄLLE) ja mina jäin koju Stefanit ootama. Nimelt ta esines oma mingisuguse orkestriga Dießfurtis ja kui see tal lõppes, siis pidi ta mulle järgi tulema ja me pidime koos ka Grafenwöhri minema. Kell siis muudkui liikus ja liikus edasi, aga temast ei olnud kippu ega kõppu. Lõpuks siis kusagil peale 11 õhtul alles kimas maja ette ja kihutasime Grafenwöhri poole. Esinemine oli tal kaua aega võtnud. Kusagil kolmveerand teed Grafenwöhri sõidetud, nägime Benno autot vastu sõitmas. Sõitsime siiski linna välja ja siis Stefan helistas Bennole, et miks nad ära tulid. Saime teada, et kõik sai juba läbi ja me olime lootusetult hiljaks jäänud. Istusime siis natuke aega autos ja mõtlesime, et kas minna koju või kuhugi mujale peole. Natuke aega kaalusime Mofarennenile minekut, aga see jäi siiski ära ja me sõitsime tagasi Pressathisse. Ta oli päris väsinud, ta oli jälle pmts päev läbi muusikat mänginud ja seepärast jäi ta mingi aja pärast meie juures magama. :) See oli nii armas. Franzit ei olnud kodus ja ta jäi siis tema voodile lesima ja lõpuks magama. Ta ärkas lõpuks kusagil kella poole 5 paiku öösel üles ja sõitis koju. :D

Pühapäev. Ärkasime varakult ja sõitsime Regensburgi lähedale Riedenburgi (natuke üle 100 km siit) ühe losssi hoovi linnushowd vaatama. Jõudsime natuke enne algust kohale ja käisime pisut ringi. Nägime mitmeid linde (öökullid, hiireviud, erinevad kotkad). Siis hakkas show pihta. Kõik asi oli muidugi saksa keeles, aga päris paljust sain aru küll, ega ta väga raskeid sõnu ei kasutanud õnneks. :D Hästi äge värk käis, suured kotkad vuhisesid pidevalt üle inimeste peade nii madalalt üle, et peaaegu puudutasid lausa meid. Sellega kaasnes mõnus tuulevihin. Seal oli hästi palav, seetõtu oli see tuul mõnus. Näidati igast trikke nendega, raisakotkad käisid tatsusid inimeste vahel seal vahepeal ja üldse oli hästi lahe. Kahjuks see ei kestnud väga kaua, aga siis sõime seal paar jäätist ära ja sõitsime edasi. Läksime Kelheimi, mis oli Regensburgi ja Riedenburgi vahel ning hakkasime laevasõitu ootama. See kujutas endast umbes 40-minutilist laevaga sõitu mööda Doonaud maailma vanima kloostrini (ja selle juures asuva vanima õllepruulimiskojani :D). Jätsime auto Kelheimi ja ronisime siis peale natuke aega ootamist laeva peale. Väiksed laevakesed olid, saime ülemisel (kolmandal) tekil omale laua ja pingi ning higistasime päikese käes ja nautisime iga väiksematki tuuleiilikest, mis mööda puhus. Lõpuks jõudsime sinna kloostrisse kohale, käisime korraks sees ära, siis istusime välja, jõime sealset kuulsat õllet ja ostsime paar mälestusasjakest. Siis hakkasime tagasi tulema. Ah jaa, käisime jalgupidi Doonaus ka ja ema korjas terve taskutäie ilusaid kivikesi omale mälestuseks sealt. Mina kasutasin oma kivid kõik lutsu viskamiseks ära. :D.
Tagasisõit kestis umbes 20 minutit, siis pidime veel laevalt mahasaamise järjekorras ootama tükk aega. Jube palav oli ja auto oli veel hullem saun. Õnneks saime kiiresti liikuma ja siis tuli mõnus tuul ka autoaknast, nii et varsti hakkas lausa külm. Oli planeeritud veel ühte ilusasse kohta sööma minna, aga see jäi ära. Sõitsime selle asemel hoopis koju.
Kodus käisin rahulikult dušši alt läbi, kuna lihtsalt nii palav päev oli olnud. Siis aitasin emal natuke veel koristada ja tegelesin oma asjadega, kui äkki märkasin, et Stefani auto on maja ees!! Tema oli vaikselt aknale koputanud ja Benno oli ta sisse lasknud, ilma et meie midagi kuuleks :D. No on ikka mees. Kogu aeg hiilib :D. No siis kõndisin elutuppa ja muidugi, seal nad mõlemad olid, vahtisid Eurosporti ja irvitasid minu näo peale. :D No istusin ja vaatasin siis koos nendega sporti, nägin hr. Bolti ja hr. Gay-d jooksmas ;) Ja veel muid sporditegelasi kah. Siis lõpuks saabusid ka Ingrid, Rene ja Laura siia. Tore oli neid näha. Grillisime, sõime, jõime, rääkisime juttu ja naersime. Ühesõnaga, või kahe sõnaga, mõnus õhtu!. :D Siis nad käisid vahepeal jalutamas ka veel hilja õhtul siin, tutvustati neile Pressathit ja mina jätsin Stefaniga hüvasti, kuna ta läks järgmine päev tööle juba ja me ei näe nüüd enne jõule :(. Kahju oli küll, aga no jõulude ajal on ta ka rohkem vaba, siis saab rohkem põnevaid asju ette võtta kõik koos. :)

Esmaspäev. Mind aeti üles teatega, et ma magasin liiga kaua ja nad ei jõua oodata, millal ma ükskord üles saan ning et nemad lähevad nüüd Ambergi päevaks ja mina jään koju. Eks ma leppisin sellega ja jäin koju. Nii mõnus rahulik päev oli, istusin enamuse ajast arvutis ja tegelesin järjekordselt ei millegi muu kui youtubega ;) Ma olen hull juba selle järgi. Praegugi kuulan oma uut Avril Lavigne muusikaga playlisti :D. Õhtul tulid nad tagasi, teatasid, et päev oli neil korda läinud, nad olid veel ujumas ka käinud korraks Kiesi Beachis ja üldse oli neil väga tore olnud. Istusime rahulikult maha, sõime kooki ja jõime värke, vaatasime mõningaid pilte ja rääkisime niisama juttu. Lõpuks rääkisid Benno ja Rene omavahel autodest ja ema ja Ingrid muudest naiste asjadest, mis mind nii väga ei huvitanud, pigem kuulasin autojuttu. :D Ma olen üldse üsnagi autohuviline (minu igavesed lemmikud, mida ma nii väga tahaks omale kunagi saada, aga arvatavasti ei saa, on Bugatti Veyron ja Ashton Martin Vanquish !!! ^.^ Parimad autod minu jaoks maamuna peal). Aga see selleks. Kuulasime muusikat, joonistasime šabloonide järgi loomi paberile ja lebotasime niisama. Lõpuks, kusagil 12 paiku läksime magama.

Teisipäev ehk täna. Aeti mind üles palvega, et ma ei magaks enam ja tuleks täna nendega kaasa. Täna käisime Weikersheimis. See on see koht, kus ema, Benno ja Ingrid 19 aastat tagasi üksteisega üldse tuttavaks said! Hästi ilus koht, üliarmas loss oli seal, sai palju pilte tehtud herilastest ja mesilastest, kes tiirlesid lilleõite ümber suures lossiaias. Siis sõitsime kuhugi väiksemasse külla sööma, sõime kebabi mingi nõmeda juustukastmega, mis mulle ei maitsenud, aga no ülejäänud värk oli väga hea. Sain pärast veel jäätist ka lisaks, õuna- ja banaanimaitselised pallid pandi mulle ;) Jummi, väga nämma oli. ;P Siis hakkasime tagasi koju sõitma. Tee peal kuulsime raadiost äkitselt, et meie tee peal on eespool suur ummik, niisiis pöörasime autobahnilt esimesel võimalusel maha ja tiirutasime natuke, kuni saime õige suuna tagasi. Ülejäänud teekond oli sündmustevaene, jõudsime koju ja ma tormasin koheselt arvutisse, et teile seda kirjakest kirjutada.
Nüüd on möödunud mitu tundi, olen vahepeal söömas käinud ja ikka veel pole seda valmis saanud. Aga nüüd ometi ona lõpuks ka lõpp käes. Ainult kaks päeva veel.. siis hakkavad mu postitused juba Eestist tulema ja ma kardan, et mitte nii tihedalt, kui praegu on tulnud. Lihtsalt kool ja kõik ülejäänud asjad röövivad aja ära. Aga seda ma tegelikult natukene nagu tahangi.. ja natukene ei taha ka.. tahaks võimalikult kiiresti siia tagasi tulla, samas tahaks sõpradega ka aega veeta, lobiseda niisama ja lebotada.. Juba olen ma 16, aga ometi tahan ma kiiresti 18 saada. Tahaks olla mõnes mõttes nagu Bella, kes jäi igavesti 17-ks, aga mina tahaks jääda igavesti nt.. hmmm, ma arvan, et 21 oleks täitsa hea vanus, siis on kõik lubatud :D. Kuigi ega ma kasiinodes ikka ei hakka käima. Ma ei ole selline hasartmängija. Ma võin niisama kaarte mängida, aga ma vihkan raha peale mängimist, isegi, kui ma võidan. Millegi muu peale võib muidugi mängida, aga seda ka sõprade keskel niisama nalja tehes. Kasiinod pole lihtsalt minu maitse. Nad võivad head välja näha ja jahh, niisama võib tõesti mõnikord sisse astuda, et vaadata neid vaeseid, kes oma raha maha mängivad, aga ise ei hakka ma kunagi seda tegema. Lihtsalt ei hakka, nagu ei hakka ka kunagi suitsetama ning kohvi ja õllet jooma. Need on kindlad asjad, mida ma kindlalt ei hakka kunagi tegema. Seda olen ma omale kindlalt lubanud ja neid lubadusi ma iseendale ei murra.

Aga okei, aitab sellest, ütlen teile praeguseks gute nacht ja loodan, et saan veel ühe või mõne posti siit armsalt Saksamaalt kirjutada. Kui ei saa, siis kohtumiseni Eestis !! ^.^
Tschüß!! :*

Motikad, motikad, motikad! :D

Terekest, lugejad. On aeg tulnud uus postitus teha. Suure haigutamise saatel. Ei tea, miks ma täna nii unine olen kogu aja. Täiesti jube uimasus on.

Aga ok. Te ei taha ju kuulda minu unisest oleksut, vaid hoopiski sellest, mis ma eile ja täna tegin. Nonii. Siit ta siis tuleb.
Üleeile õhtul tuli tore üllatus. Istusime Benno ja emaga teleka ees elutoas, kõik olid üsna unised juba, kell kusagil 11 natuke läbi. Äkki kustuvad tuled korraks ära elutoas ja lähevad siis jälle põlema. Me kõik mõtlesime, et Franzi teeb nalja sest ta oli oma toas enne. Aga siis järsku astub Stefan nurga tagant välja!! Oi, kuidas ma ehmatasin! Täiesti perses, nagu südamerabanduse oleks saanud. :D Ema oli samuti täiesti ära ehmatanud näoga ja Benno lihtsalt irvitas täiega. Ta oli aknast näinud juba, et Stefan tuleb. Tuli välja, et ta oli nii vara siiakanti jõudnud töölt koju, et ta saatis Franzile sms-i, et tuleb siia, aga et Franzi ärgu öelgu kellelegi seda veel. Franzi oligi siis ta vaikselt sisse lasknud, nii et meie ei kuulnud midagi. See oli ikka tõsiselt naljakas pärast kõigil meenutada.

Eile käisime terve päeva Hirschaus. Päris tore oli. Aga täna ei ole see-eest nii tore olla, eriti kätel. Marleen, sina tead, millest ma räägin, mäletad ju Nõmmet ja meie käsivarte valutamist pärast? ;)
No käisime puude otsas nagu ahvikesed ronimas siis. Ja tuli välja, et see ei olegi nii raske kui Nõmme, pigem oli see palju kergem. Aga ometi topiti meile veel kiivrid ja rihmad üle terve kere peale, nii et ei saanud liigutadagi korralikult :D. Nad on ikka nii ettevaatlikud inimesed, need sakslased. :D Irw. Päris igav oli vahepeal seal üleval passida ja lihtsalt oodata, kuni edasi saad liikuda, sest seal oli palju inimesi ja kogu aeg tekkisid mingid ummikud. Oehh, aga no lõpuks sai see värk läbi ka. Siis olid kõigil kõhud jumala tühjad. Tormasime kiiresti autode juurde ja hakkasime vorstikesi ja saiu närima. Jääteed sai ka peale joodud.
Lõpuks nii umbes poole tunni pärast saime kõhud normaalselt täis ja läksime sinnasamasse ujuma basseinide juurde. Barbaral olid ujumisprillid kaasas ja tema sai seal ägedalt ringi supelda, meie emaga muretsesime oma meigi pärast ja Franzi ning Johanna päevitasid enamuse ajast. Benno oli paparatso ja pildistas kõiki. Jälle. Uuesti. :D:D.
Mingil hetkel käisime emaga jäätist ja juua ostmas seal ja tagasi tulles lesis äkitselt Stefan koos Franzi ja Johannaga meie tekkide juures. Pool minu jäätisest kadus tema kõhtu, ülejäänud poolt sain siis ise nautida. Rääkisime natuke aega juttu ja tegime niisama nalja ning hakkasime tagasi koju sõitma siis. Sain Stefani auto peale ja olime ka esimesed, kes kohale jõudsid. Nagu tema ütles, siis teised (ema ja Benno) on juba liiga vanad, et kiiresti sõita. :D:D.
Kodus lesisime niisama, Franzi, ema ja Benno läksid hiljem Mofarenneni esimesele õhtule, mingid bändid esinesid seal ja Thor vahtis kodus mingit dinosauruste multifilmi. Lebotasin niisama ja rääkisin Stefaniga juttu. Lõpuks kusagil kesköö paiku tulid ema ja Benno koju ning Stefan hakkas paari tunni pärast ka liikuma. Kobisin magama.

Täna hommikul äratas ema mind kell 10.44 üles teatega, et ma kobigu kiiresti pesema, sest Benno tahab Mofarennenile sõita ja tema ei viitsi oodata. Eks ma siis püüdsin nii kiiresti kui sain tegutseda, aga ega see ei olnud eriti kiire, sest lõpuks süüa ma ei jõudnudki ja vaevalt sain juuksedki kammitud. Sõitsime Speinsharti lähedale, seal ühel põllul toimuski Mofarennen. See on Saksamaa kõige aeglasemate motikate, mofade võidusõit. Õieti peaks see kestma 24 h järjest, aga vahepeal tehakse paus öösel sisse. Igatahes homme on finaal, aga meie sinna ei lähe. Meil on homme muud tegevust, millest räägin teile hiljem.
Täna oli täiesti jubedalt palav päev jälle, mul oli selline tunne, et ma minestan varsti ära, kui ma kiiresti kuhugi varju ei saa. Kõmpisime seal niisama ringi ja vaatasime igast imeasjadest kokku ehitatud motikaid. Lõpuks hakkasime koju tulema. Kodus sõime ja viskasime kõik endid oma nurkadesse puhkama, lihtsalt nii unised olime kõik. Ema hakkas aga koristama. Oehh, ja nüüd pean ka mina oma toa ära koristama, sest homme saabuvad siia Ingrid, Rene ja Laura, ema sõbrad Eestist. Selleks peab maja korras olema. Nii et davai, ma lähen koristama ja Tschüss kõigile !! :)

Lõputu uni ja magamine.

Tervist!
Kuidas teil seal Eestis ka läheb? Pole kellestki juba ammu midagi kuulnud. Kirjutage ikka mulle ka :). Sain oma Eestisse saabumise aja teada. 22. augusti lõuna või õhtupoolik peaks Tallinna jõudma. Nii et kes tahab mind tervitama tulla, kogunege mu maja ette :D. Aga see selleks. Liigume nüüd tagasi eilse päeva juurde.

Sellest pole tegelikult pmts mitte kui midagi kirjutada. Ma istusin niisama kodus, lugesin muinasjuturaamatut, käisime emaga vahepeal mu teksade nööpi parandamas ja siis lebotasin edasi. Õhtul istusin päris kaua youtubes, vahtisin jälle Hannah Montana osi. 2.hooajast on üle poole vaadatud ;D. Kui nii jätkan, siis on varsti kõik vaadatud.
Ja imelikul kombel see ongi kõik!! Viimasel ajal on postitused nii lühikeseks jäänud. Aga no nädalavahetusest on kindlasti rohkem kirjutada, nii et jääge ootama. Praegu olen home alone, teised läksid jälle Fronbergi (sinna, kus esmaspäevalgi käisime), mina olin nii unine, et olin alles pesemas, kui nemad läksid, ei viitsinud mind oodata vist. Aga ega mul erilist tahtmist ei olnudki sinna jälle koperdada, nägin esmaspäeval juba kõik ära, mis seal näha oli. Pigem puhkan kodus. Muidu ei teki üldse suvepuhkuse tunnet. Aga OK. Eks ma loodan, et kui täna midagi põnevamat juhtub, siis saan õhtul sellest teile kirjutada, aga kui ei juhtu, eks siis vaatab, millal uuesti kirjutan.
Mmm, muideks, homme läheme me kõik Hirschausse seiklusparki (üsna Nõmme seikluspargi sarnane, aga lihtsalt palju raskem veel :D). See kujutab tulla põnev ja väga koormav päev, aga loodan, et saab vähemalt funn olema.
Okei, davaiks siis, bis heute abend oder bis morgen :) Tschüß!! ;)

Kõhuvalu ja suur igatsus...

No heipsti siis jälle, kallid sõbrad!

Ma tean, pole jälle tükk aega kirjutanud, aga nüüd sain lõpuks ka arvuti taha. Franzi istus lihtsalt kogu aeg ees ja nädalavahetusel polnud ka aega siin passida. Nüüd aga täidan teie ootuse ja kirjutan viimastest päevadest.

Noh, ma jäin eelmise reede juures pooleli. No nii umbes pool 9 õhtul saabus siia Stefan ja siis istusime lauda ning hakkasime Benno valmistatud maiuspalu isukalt alla neelama. Õhtu kujunes väga lõbusaks ja toredaks, kui sisehoovis külmaks tõmbus, kolisime tuppa teleka ette, kus jäime lõpuks pidama Riverdance'i DVD juures. No kui see lõpuks ka läbi sai, oli kell tublisti juba 2 öösel läbi ning pidasime paremaks kõi magama minna. Ka Stefanile sai head ööd öeldud ja ta koju saadetud. :)

Laupäev. Möödus igavuse tähe all, vedelesin niisama maas, käisime vahepeal emaga muusikakoolis vanaemale sünnipäevaks e-maili ja paari pilti meist saatmas ja siis jällegi tagasi koju. Lõbusamaks läks õhtu alles siis, kui Stefan saabus jällegi natuke peale 8-t ja me sõitsime Grafenwöhri ühele Itaalia festile. Ega seal muud itaaliapärast polnud, kui värvilised tuled, üks lipp, itaalia kokk ja mingi väga moodne muusika, mis ei olnud kogu aeg itaalia keeles. :D See-eest oli tore olla. Sai söödud mingit kalmaariollust taigna sees, sai ühte valguspulka natuke liiga tugevasti pigistatud, et helendav vedel fosfor selle seest välja tuli (:D) ja sai mõnusalt juttu puhutud. Lõpuks tulime ka tagasi koju ja avastasime, et Thor oli telekakaablit natuke lõhkunud. Õnneks aga oli meil kohe ju elektrik võtta (Stefan :D) ja tema käes käis selle kaabli parandamine väga kähku. Siis vaatasime pisut mingit õudukat, mis telekast tuli, aga ma pidin pidevalt silmi kinni hoidma, kuna ma vihkan õudukaid tegelikult ja siis pandi see lõpuks ära :D. Stefan läks varsti koju ja meie magama.

Pühapäev. Benno äratas mind varakult teatega, et me läheme hobuste juurde. Tuju oli miskipärast pisut pahur, nii et enamuse hommikust mossitasin autos istuda ja ei olnud isegi hobust peale rõõmus. No lõpuks suutsin ka rõõmsama näo pähe teha ja siis oli toredam olla ka kõigil teistel. Ei tea, mis mul viga oli jälle. Käisime hobuste õnnistamist vaatamas, päris tore oli, igatahes oli seal palju hobuseid, sealhulgas ka minu lemmikhobune. Kahjuks ei tea ma sele hobuse tõugu, aga tal on pruun karv, hele lakk ja hele saba. Kunagi tahaks ka endale sellist saada..

Ma leidsin ühe pildi, kus selline hobune on peal. Tean, pole kõige parem pilt, aga loodan, et mingi ettekujutuse saate sellest. :) Ärge pange mehe nägu tähele, see on suvaline pilt :D. Loodan, et kui saan millalgi selle päeva pildid netti üles panna, siis saate sealt seda õiget hobust paremini näha. ;)

No ok. Seal käidud, sõitsime koju tagasi. Sõime, lebotasime niisama ja siis saabus äkki Stefan! Benno oli just muusikakooli läinud, kuna tal oli vaja trompetit harjutada ja meil polnud muud teha, kui võtsime aga Ligretto kaardid välja ja kukkusime lauda taguma. Sai päris mitu matši mängiud, lõpuks olime päris väsinud ka. Numbrid käisid silme ees ringi. Lõpuks saabus ka Benno, siis rääkisime natuke aega juttu, vaatasime "Krokodill Dundee'd" ja naersime niisama. Lõpuks pidi Stefan koju minema ja meie läksime ka koju.

Esmaspäev. Ärkasin hilja, siis käisime Benno, ema ja Thoriga OBI-s jalutamas natukene, tulime koju tagasi, puhkasime ja sõitsime siis Hahnbachi lähedale ühe kiriku juures toimuvale festile. See on mingi kirikupüha, mis kestab mitu nädalat ja on ühe nädala seal, kus meie käisime, siis ühe nädala mujal ja ega ma rohkem ei teagi eriti sellest midagi. Käisime seal niisama ringi, söögiputkasid oli päris palju püsti, siis algas jumalateenistus, suutsin selle kuidagi ilma uinumata üle elada, sest see oli saksa keeles ja ma ei saanud sellest tuhkagi aru ja ma püüdsin küll viisakat nägu teha, aga see oli jube raske. Õnneks oli mu kõht nii tühi lõpuks, et ei lasknud mul magama jääda. :D Kui see lõpuks läbi sai, siis olin ma väga õnnelik! Läksime otsisime omal istumiskohad Karola ja tema perega koos, tellisime süüa ja mina õgisin oma toidu nii kiiresti alla, et kõht hakkas valutama. Siis alles teatas ema mulle, et tühja kõhu peale ei tohi kunagi kiiresti süüa!! No tänan, kas umbes kaks minutit varem ei võinud öelda? :D. Aga okei. See pole nii tähtis enam. Sõitsime tagasi koju, kus oli Franzi koos ühe oma sõbrannaga (Tina oli tolle nimi). Nad ei lasknud mul muidugi pool ööd magada, kuigi mul oli jube uni. Ei, nemad ikka pidid siin ringi kolistama ja rääkima, nagu poleks peale nende kedagi siin. Aitähh küll. No vähemalt olin mina viisakas ja hommikul tegutsesin vaikselt, et neid mitte üles ajada (Tina jäi ööseks siia).

Teisipäev ehk täna. Väga igav päev, vähemalt sai puhata igast tegevustest pisut. Haarasin kapist ühe eestist kaasa toodud vana raamatu (Eesti Rahwa Ennemuistseid Jutte - Kreutzwald) ja lugesin selle peaaegu ühe jutiga läbi. Paks raamat oli :D. Aga väga kapsaks muutunud juba :D Sest ma kunagi olin seda väiksemana kogu aeg lugenud, täitsa lahedad ja naljakad jutud on seal muideks. ;)

Õhtul sõime grilli üllitisi, külas olid ka Barbara, Johanna ja Johanna sõbranna Nicole. Nüüd nad mängisid tükk aega elutoas Ligrettot, mina istun siin ja kirjutan teile postitust. Ei viitsinud eriti mängima minna, sest kõht valutas ja mingi nõme unisus on terve päeva peal olnud, täielik letargia, no uni ja väsimus, midagi ei jaksa teha. Nüüd lähen ka kohe varsti magama, kell on pool 12 õhtul, ei jaksa eriti kaua enam üleval olla.

See olekski selleks korraks siis kõik, loodan, et saite normaalse ülevaate mu viimastest päevadest. Vabandan ka igasuguste kirjavigade eest, mis võivad sisse hüpata, ma ei viitsi kunagi üle kontrollida oma teksti, see on tavaliselt liiga pikk. :D. Aga OK. Eine gute Nacht und wunderschöne Träume zu alle! Tschüß!! :)

Reede!!!!!! ^.^

Tervist, kallid lugejad. On reede. Kell on 12.10. Toa kolm akent on pärani ja toovad sisse mõnusat sooja suveõhku. Väljast kostab meeste jutukära ja automürinat. Tunne on hea ja tuju on mega, täna tuleb pidu, sigavinge ja kõva. Mõnus on olla ja mured ei piina, meil on kaks kasti õlut ja palju viina. Okei. Läks natuke Smilersiks ära :D. Tegelikult tuleb õhtul väike grillparty, paar lähemat sõpra on ka kutsutud. Praegu aga võlgnen teile eilse õhtu kirjelduse.

Eile peale viimase posti kirjutamist jändasin tükk aega jälle youtubega. Siis teatas Benno mulle ukse vahelt, et me sõidame kahe sekundi pärast Poppbergi tema õe Karola juurde (kui jõulude ajal siin käisin, siis ööbisime enamuse ajast seal tema külalistemajas). Õnn oli, et mul oli vaja ainult plätud jalga visata, muidu oleks ma koju jäänud. Läksime kahe autoga. Mina olin Benno autos, ema ja Thor olid ema autoga. Jällegi õnneks, sest Thor käib viimasel ajal nii närvidele, et ma ei taha tema kõrval autos istudagi. Hahnbachis jättis ema aga oma auto sinna ja me sõitsime edasi ühe autoga. OO, õnnetu Saatus, et ma pidin Thori kõrvale istuma! Aga OK. Jõudsime siis Poppbergi, läksime istusime ta restosse õue suure kastani alla ja tellisime paar jooki (õunamahl, ei midagi muud :D). Lõpuks sain ka friikad ja jäätise välja nurutud ;). Ma olen vahel väga osav. :D
Thor lollitas seal vahepeal jälle, nagu tal viimasel ajal kombeks, siis sai veel räägitud sellisest võimalusest, et kui ma järgmine suvi tagasi tulen, siis saan Karola juurde restosse tööle minna. Ettekandjana. Ainult saksa keeles. Hirmuäratav. :D. Aga ma tahan ikkagi seda teha, sest mulle juba öeldi, et kui ma töötaks seal ühe nädalavahetuse, siis saaks ma ainult jootrahade eest juba osta omale lennupileti Eestisse!! Jumala äge, ja mõtle, kui ma töötan ütleme nii pool suve seal, nädala sees, nädalavahetused on vabad.. ei no ma ei taha mõeldagi, palju ma teeniks seal. Saaks omale korraliku ülikoolikapitali kokku korjata. Yeah, baby!! Fun värk :D! Muidugi pean ma menüü pähe õppima, saksa keele selgeks saama nii palju, et ma saaks aru, mida klient tellida tahab :D. Ja pean õppima hoidma kahte suurt taldrikut ühes käes. :D Siiamaani oskan seda teha ainult kahe väikese taldrikuga :D.
Ok, olime seal, rääkisime juttu ja siis hakkasime tagasi koju sõitma. Hahnbachis läksime aga Benno ema juurde, sest me saime tema käest oma rõdu-grilliplatsi jaos laua ja paar tooli. Mina ja Benno pidime muidugi lauda kusagilt keldrist välja tassima, sest mõni teine meie hulgast oli nii väsinud, et ei jaksanud isegi minu mitte midagi kaaluvat krõpsupakki käes hoida (Thor), kuni me laua autosse paneme. Kuidagiviisi olen ikka mina alati see kõige tugevam peale meeste. Kummaline.
Lõpuks sõitsime koju. Kodus hüppasin kohe arvutisse ja olin terve aja youtubes kuni kella 3-ni välja ;). Franzit polnud viimased kaks päeva kodus, ta sõitis ema ja õdedega oma ema vanemate juurde. Peaks täna tulema, aga ei tea, mis kell.

Ja eks see olekski kõik tegelikult praeguseks. Küll ma kunagi kirjutan jälle, mis toimub ja juhtub. Tšaooo!!

Igavus on mõnikord tappev.

Heips!
Tuli mõte, et kirjutaks jälle.. Ei tea, miks, vist seepärast, et nii igav on.
Käisin Kiesi Beachis. Ema ja Benno olid seal juba ammu ees ootamas mind. Ometi oli seal väga igav olla. Täielik nõme väsimus tuli peale, mis ajas nii uniseks ja igavaks. Lõpuks ei suudetud mu ohkeid enam välja kannatada ja tulimegi koju.
Aga praeguseks nägeš.!

Kiesi Beach on üks funn place ;P

Nonii. Kõigepealt on mul teile paar võlgnevust eelmistest postidest. Nimelt, üleeelmises postis ei tulnud mul meelde, mida ma eelmine neljapäev tegin. Seda seetõttu, et me ei teinudki mitte midagi, vaid lihtsalt niisama lebotasime ringi. Sellest ka minu mäluauk. :D
Teiseks, mul ei tulnud tookord meelde isase hobuse nimi, kes meie kalessi vedas: tema nimi oli Santos. Täitsa armas, mis? :)

Aga liigume edasi eilse hilisõhtuni. No vahetult peale seda, kui sain arvuti kinni panna, tormasime kiiruga minema, sest Ramona oli öelnud, et tal pole mingit jakki kaasas ja tal on seal päris jahe, nii et me pidime talle ühe fliisi viima soojenduseks. Samuti pidi Benno muusikakoolist läbi hüppama, sest tal oli vaja nimekirja lauludest, mida me Lange Nachtil tegime, kuna neil tuleb septembris uus esinemine ja paar lauljat on puudu, seetõttu oli vaja ka kindlaks määrata, mis laule nad seal laulavad.
Lõpuks jõudsime randa. Üllataval ombel oli jah tätsa tuuline seal. Ja täiesti pime ka, kuigi täiskuu oli taevas. :D Leidsime nad lõpuks üles ja istusime nende juurde teki peale. Benno oli mingi hiiglama pika pudeliga veini kaasa võtnud, minul oli eraldi jook, vist "Exotic Fruits". Ei mäleta enam nii kindlalt. Eks me siis seal jõime, rääkisime ja naersime. Saime omal lõpuks ka bändi nime välja valitud: "OnlyVcan" (ehk Only we can ;)) Ja logo peal peaks see V olema nagu ruutjuure kujuga :D Päris äge. :D
Lõpuks läksid nad ka oma kodudesse ja meie käisime pisut veel rannas ringi, kiikusime ja tegime muid trikke. Päris lõbus oli. Kuskil pool 12 öösel jõudsime koju. Olime väsinud ja läksime kohe magama.

Nii. Olengi jõudnud täna hommikuni välja, kus ma istun siin kell 12.26 öösärgis ja kirjutan psotitust. Hea magus uni oli täna, aga ema ja Benno ajasid mind üles, sest nemad läksid juba ära Kiesi Beachile.. jälle.. aga no ilus ilm on ka väljas, nii et mida muud teha siin.. :) Thor jääb koju, tal on nüüd nädala-ajane koduarest peal oma halva käitumise eest. Jeppii !! Ei pea ma enam tema järgi valvama ! :D:D Aga OK, people, ma pean nüüd pesema, sööma ja siis paar kilti randa kõmpima oma imeilusas uues kollases topis :D ;). Tschüss! :)

I miss u much...

Terekest kah, mu kallid freundid ja freundinned.
Jälle jäi eile kirjutamata, no mis teha, kui Franzi poole ööni siin Simsi mängis, nii et ma enne magama jäin. Aga sellest pole suurt midagi. :)
Eks ma siis räägin oma ülejäänud esmaspäeva õhtust ja jõuan lõpuks praeguseni välja.

Esmaspäeva õhtupoolik, 03.08.2009
Noh, kui olin siis teile blogi kirjutamise just lõpetanud, hakkasin Youtubest vaatama Zac Efroni ühte filmi nimega "The Derby Stallion". Päris armas film oli, kuigi ma ei jõudnudki seda lõpuni vaadata, sest ema ja Benno jõudsid Thoriga koju lõpuks. Nüüd tuli ka välja, miks nad nii hiljaks olid jäänud. Nad olid peale koolis käimist läinud Weidenisse Thorile kooliasju ostma ja Thor oli seal neil ära kadunud, nii et nad teda kaks tundi otsisid, kuni lõpuks leidsid ka. Oi nad olid Thori peale vihased. Aga mina ei olnud, sest ema oli mulle Weidenist ühe lõhna toonud, mis on ülihea, nii hea, et ma kasutan seda iga päev nüüd. Selle nimi on "Spring in Paris" by Celine Dion. Selline kevadine ja värske lõhn on sellel, hästi-hästi mõnus. ;)
Igatahes, sõime natuke, siis tuli Franzi koju ja siis otsustasime, et läheme Hitchcocki. Thor jäi karistuseks koju ning me siis rahulikult jalutasime sinnapoole. Jube mõnus ja lahe oli koos niimoodi lihtsalt jalutada ja rääkida asjadest, mis on toredad ja meeldivad. :D
Hitchcockis saime palju nalja, sõime pitsat ja lobisesime niisama. Kirjutan siia ka ühe nalja, mis meid tükiks ajaks naerma pani.

Nimelt: mina mängisin Benno moblaga parajasti ühte mängu ja mul läks natuke vussi. Ütlesin:
"Fuck!"
Benno: "Excuse me, please?"
Mina: "Oh, sorry, fick!"

Ja peale seda olid kõik täiesti naerukrampides, mina ja Franzi kõige rohkem veel. Neile, kes ei oska saksa keelt, olgu teadmiseks, et fick on saksa keeles fuck, kuigi seda pole eriti raske ära arvata. ;D Lihtsalt meil oli selline kokkulepe, et ma räägiks võimalikult palju saksa keelt ja sealt see nali ilmuski. Ja see oli tõesti täiesti ilma mingi ettekavatsuseta tehtud nali, täiesti kogemata ütlesin seda. :D:D Ausalt!! :D
Noh, peale seda ei olnudki enam midagi, tulime rahulikult koju ja vajusime varsti vaikselt ära.

Teisipäev, 04.08.2009
Teisipäev algas üsna lazylt. Siis aga läksime päeva poole poodidesse. Saime OBI-s (siinne ehituskaupade pood [poekett]) palju nalja, ostes omale sulgpallireketid ja pallid, ühe pehme ameerika jalgpalli ja veel paar asja. Siis kõmpisime koju auto juurde ja sõitsime Weidenisse, et seal veelgi rohkem poodides käia. Vahtisime paari tarantlit, puuri sees olid nad muidugi, ja tulime siis tagasi koju.
Kodus sõime, puhkasime ning mina ja Benno läksime siis välja sulgpallimatšile. :D Õieti me lihtsalt kõksisime ja vaatasime, mitu lööki pall õhus püsib. Läks aega ja higi mis läks, lõpuks jõudsime välja 205-ni, mis on meie praegune ametlik rekord. Me püüame aga kindlasti selle üle lüüa, sest tegelikult püstitas Benno meile punkti 257 (veider arv, aga see oli esimene, mis tal pähe tuli :D), milleni me peame saama, ilma et pall maha kukuks. Noh, lõpuks läks pimedaks ja me väsisime nii ära ka, et ei viitsinud enam mängidagi. Tegin nalja, et mul on uut kaela vaja, kuna ma vahtisin kogu aeg ülespoole ja kael jäi täiesti kangeks! Jõle vastik tunne, aga noh, muidu oli üldiselt lõbus.
Läksime siis tuppa ja hakkasime ühte Jean Claude van Damme filmi vaatama telekast, kuna muud midagi ei tulnud. Mingi action-värk oli, nimeks "The Quest". Hull võitlemine käis kogu aeg, lõpuks tuli ikkagi õnnelik lõpp nagu alati sellistes filmikestes ja minagi läksin siis magama. Õieti lugesin veel oma "Tõde ja Õigust", varsti saab läbi ka. Eks ta üks kurb raamat ole jahh..

Kolmapäev, 05.08.2009
Täna käisime ujumas. Nüüd olen siis teada saanud neli ujumiskohta siinkandis, no nii umbes 10 km raadiuse sees:
Kiesi Beach Pressathis
Suur järv Eschenbachis
Järved Dießfurti juures
Schwimmbad Grafenwöhris
Seal viimases kohas me käisimegi täna. Klooriveega bassein, hüppetornid ja roheline muru, selline ta seal oli. Sissepääs maksis muidugi, aga päikest sai korralikult võetud ja ujuda sai ka enam-vähem normaalselt :) Põrkasin vahepeal kokku ka Timo ja ühe teise tuttava poisiga.
Siis aga hakkas muidugi Thor lollusi tegema ja lõpuks me pidime sealt temaga tulivihaselt ära minema. Tore lõpp küll ilusale päevale!
Koju jõudes saadeti ta koheselt oma tuppa ja mina istusin siis arvuti taha seda posti kirjutama. Natukese aja pärast kutsus Benno mind aga appi meie uut grilli kokku panema. See koos, tulin uuesti tagasi arvutisse. Just nüüd lõpetasin söömise ja kirjutangi neid ridu siin.
Just sain teate, et me läheme kohe Kiesi Beachi. Ramona ja Lena pidavat seal olema ning meie läheme ka nüüd sinna ühte toredat õhtut veetma. Teie aga peate kahjuks jääma homseni.. või õieti järgmise postini ootama, et teada saada, mida täpeslt me seal siis tegime.

See you later, alligator ! ;)

I'll always go on...

Hei-hei. Ma tean, ma pole jälle tükk aega kirjutanud, aga tõesti, ainult seepärast, et mul on jällegi palju tegemist olnud ja arvutisse pole peaaegu üldse saanud. Ma püüan siis nüüd jällegi kirjutada nii lühidalt kui võimalik (kui see MINU puhul võimalik on :D) oma viimastest päevadest. ;)

Kolmapäev, 29.07.2009
Kolmapäeval käisime ujumas. Eschenbachi kõrval on üks hästi äge pikk järv, kus sissepääs küll maksab, aga muidu on seal hästi lahe ja mõnus. Jõudsime siis kusagil kella 1-ks kohale ja hakkasime päevitama-suplema. Hästi mõnus oli seal lihtsalt päikese käes lesida ja end pruuniks kõrvetada :D. Vahepeal vees, siis jälle päikese käes, lihtsalt uimastavalt hea. Tegime palju pilte - üldse oleme viimaste päevade jooksul palju pile teinud, aga ma pole aega leidnud, et neid kuhugi netti üles panna, eks ma millalgi panen ka -, mängisime frisbyga ja nautisime imeilusat absoluutselt pilvedeta taevast. Käisime ka jalgratas-paadiga järve peal sõitmas. Jube lahe oli see, paadil oli küljes suur liumägi, millelt sai end alla vette lasta, kui paat keset järve seisis. See oli niiiiii äge. Ma päevitasin end mitme tooni võrra pruunimaks.
Õhtu poole käisime samas järve kõrval üle tee asuva hotelli juures (ühes eelmistest postidest juba rääkisin sellest hotell-restoranist) minigolfi mängimas. Päris huvitavad rajad olid, lõpuks võitis ikkagi Benno, mina jäin teiseks, Barbara tuli kolmandaks ja ema jäi viimaseks.
Ühesõnaga oli väga lahe päev, loodan, et kordame seda veelgi.

Neljapäev, 30.07.2009
Oehh, teate, mu mälu veab mind praegu täiesti alt!! Mul ei ole aimugi, mida ma neljapäeval tegin! See võib tuleneda sellest, et ma ei teinudki midagi, aga ma olen üsna kindel, et midagi me ikkagi tegime, aga lihtsalt ei tule mul meelde praegu. Ma ootan, kuni ema ja Benno koju jõuavad, siis saan küsida, äkki nemad mäletavad. Aga niikauaks peate ootama uut postitust siis. Liigume edasi reede peale. :D

Reede, 31.07.2009
Hommikul äratati mind üles teatega, et ma pean kähku ärkama, kuna Stefan jõuab kohe siia. See oli vist mu elu kiireim dušši all käimine üldse, mulle tundub. Õnneks aga oli aega veel küllalt. Sain MSN-is veel Marleeniga räägitud tükk aega, filmitõlgetega jamatud ja muud jura tehtud. Ühel hetkel helises uksekell ning Stefan oligi ukse taga. Thor tormas nagu hull kusagilt kolmandalt korruselt alla, aga ma olin kiirem ja jõudsin esimesena ukse ette. Hommik möödus väga lõbusalt, Barbara ja Thor kogu aeg kiusasid Stefanit, aga ega see teda ei huvitanud eriti, ta tõstis lihtsalt nad lae alla, nagu nad oleksid udusuled. :D Siis aga pidi ta hakkama minema lõpuks, kuna ta esines õhtul kella 6-st kella 12-ni (oehh) orkestriga suurel Saksa-Ameerika rahvafestil. See on üks suur fest, mis toimub iga aasta. Nimelt asub Grafenwohri juures hiiglaslik Ameerika maa-ala, kus on igast nende lennuväljad jm värgid ning seal nad korraldavad iga aasta suure peo-festivali. See kestab kolm päeva, seal müüakse igast huvitavaid asju ja toite ning paar suurt telki on, kus esinevad siis eri bändid ja orkeestrid. Reedel oli Stefan Pressathi Musikantenitega seal ja õhtul läksimegi neid kuulama.
Kohale jõudes ei olnud üldse parkimiskohta meil autole ja siis Benno parkis lihtsalt kuhugi muru peale. :D Kõndisime natukene ringi ja vaatasime, et mis värki seal üldse müüakse ja mis pidu see selline on. Lõpuks ostsime emaga koos omale lahedad Cowboy-kaabud, millega lasime ülejäänud õhtu uhkelt ringi. Sel päeval nägin ma vist kõige rohkem musti inimesi üldse. See oli võimas. Vähemalt pooled inimesed seal olid ameeriklased, nii et sain natuke rohkem juba aru, millest jutt käib.
Lõpuks jõudsime ka orkestritelgi juurde. Orkester parajasti mängis ning üldse oli kõigile inimestel päris lõbus seal juba - paljud tantsisid laudade peal! :D Ühesõnaga jube lahe värk. Mida õhtu edasi, seda lõbusamaks muutusid inimesed ja seda lõbusamaks muutusid ka lood. Naljakaid nägusid oli näha kui palju. Kui vahepeal pausid olid, tuli Stefan ikka meie juurde istuma. Ema, Benno ja Barbara käisid vahepeal kusagil jalutamas ning siis tahtis üks mingi üsna täis ameeriklane minuga vist juttu ajada, aga ta tükkis natuke liiga ligi. Õnneks tuli aga orkestril just paus ning Stefan sai alla tulla lavalt ning kui me seal juttu rääkisime, siis see ameeriklane hajus ka ära. Sai vist aru, et minuga ei maksa jurada, mul tugev kaitsja olemas sealsamas. :D. Suur tänu sulle, Stefan! :)
Lõpuks tulid ka vanemad tagasi ja ütlesid, et nemad tahavad ära minna, sest Barbara oli juba väga väsinud. Mina aga ei tahtnud kuhugi liikuda enne lõppu, niisiis leppisime Stefaniga kokku, et ta toob mind ise pärast autoga koju. Oo, happy day! :D.. or Happy Night! :D Ega lõpuni eriti palju enam aega ei läinudki, mingi pool tunnikest ja siis oli värk läbi ka. Siis nad muidugi pakkisid asju veel mingi pool tundi, mina ootasin niikaua. Lõpuks said nad ka valmis ning siis hakkasimegi kodu poole sõitma. Kojusõit läks üsna uniselt ja vaikselt, kuigi vahepeal sai ka natuke nalja. Jõudsime siis Pressathisse, ta sõidutas mind koduukseni, ütlesin talle head ööd ja läbi see tore päev saigi.

Laupäev, 01.08.2009
Hommikul oli imeilus päikesepaisteline ilm. Tõotas tulla palav ja funn päev. Nimelt oli terve päev plaaneeritud veeta kaarikuga sõites. Stefani onul on mitu hobust ja selleks päevaks laenutati ka kaarik-kaless, millega saime sõita. Kella kahest umbes hakkasime Eschenbachist kaarikuga liikuma, seda vedasid kaks hobust. Emase nimi oli Jenny, aga isase nimi ei jäänud mulle kuidagi meelde, kuigi ma kogu aeg kuulsin seda. :D Kui meelde tuleb hiljem, eks ma siis mainin seda mõnes järgmises postis.
Igatahes, meid oli kokku kaheksa inimest - mina, ema, Benno, Stefan, Barbara, Thor, Franziska ja Johanna. Sõitsime päris kaugele, ühe mäe otsa, kus iga kevad toimub hobuste sisseõnnistamine. Seal mäe peal oli üks kirik.. vist oli kirik. :D. Pole täiesti kindel :D. Igatahes, sõit oli lõbus, Benno mängis jälle paparatsot, pildistas kõike ja kõiki, mis ette juhtus. ;) Kohale jõudes laotasime oma piknikutekid, söögid ja joogid välja ning nautisime ilusat ilma ja mõnusat toitu. Stefan ei saanudki meiega koos lesida, kuna ta pidi kogu aeg hobuste juures olema, muidu oleks need kohe plehku pannud. Aga muidu oli kõigil väga lõbus, Barbara oli täiesti ülemeelik, kõdistas mind nii mis jaksas kogu aeg. Ega mina võlgu jäänud, kõdistasin teda sama palju tagasi ka :D.
Umbes tunni pärast hakkasime tagasi liikuma. Seekord sain mina Barbaraga ees istuda, enne olid seal olnud Franzi ja Johanna. Stefan andis mulle vahepeal isegi ohjad kätte, aga ega ma midagi nendega eriti ei teinudki, kui ainult hoidsin, sest tema juhtis ikkagi hobuseid. Need kuulasid ainult tema sõna ju. Ka tagasisõit oli lõbus, lõpu poole kippus lausa uniseks, sest päike ja soe tuuleke ning pikk päev oli kõiki ära väsitanud. Paar kilti enne Eschenbachi võtsime meie uhkesse tõlda veel ühe ema koos väikese lapsega, Stefani ja Benno tuttav oli vist. Sõidutasime nad kodu juurde. Ah jaa, vahepeal sai veel palju nalja sellega, et kuna me sõitsime sõidutee peal, siis autod pidid alati aeglasemalt sõitma meist mööda ning me mängisime siis, et oleme kõik mingi kuninglik perekond ja lehvitasime kuningannade kombel kõigile möödujatele. Nalja kui palju, eriti veel siis, kui meile vastu ka lehvitati. :D:D:D. Väga pull värk.
Lõpuks jõudsime siis ka hobuste koju. Nood rakendati lahti, kaarik pesti puhtaks ja päev oligi läbi. Ajasime natuke juttu veel ning hakkasime siis kodu poole liikuma.
Koju jõudes aga ei tahtnud Benno kuuldagi mingist puhkamisest, vaid sõidutas meid hoopiski kohe ühele Fischerfestile, mis toimus Kiesi Beachil.. või õieti teisel pool järve. :D. Istusime natuke aega seal, aga me kõik olime nagunii päris väsinud, nii et kaua me seal ei olnud. Nägin ka Euroopa suurimat karpkala, mis oli just sellest järvest püütud! See oli võimas, meil on mõned pildid ka, eks hiljem kusagilt näete. Umbes 40 kilo ja 1 meeter 49 cm pikk. Väga suur. Karpkala kohta väga suur. Ema ütles, et tema enam sinna järve ujuma ei lähe, kui seal sellised elukad ringi ujuvad :D.
Varsti läksime tagasi koju, kus ma siis lugesin pisut oma "Tõde ja Õigust" edasi ja siis magama ka.

Pühapäev, 02.08.2009
Pühapäeva hommikul magasin kaua, ema, Benno ja Thor käisid Fischerfesti teisel päeval mingeid kalatoite söömas. Kuna ma magasin, siis ei saanud ma kaasa minna, aga ega see mind eriti ei huvitanud ka. Polnud miskipärast tuju. Ei tea, mis viga oli. Franzi läks mingil hetkel oma ema juurde koju ning siis oli maja täitsa minu päralt. Ega ma suurt midagi ei teinudki, vaatasin DVD-d ja surfasin netis.
Lõpuks saabusid ka nemad koju ning siis öeldi mulle, et me lähme uuesti Grafenwohri ameeriklaste festile, kuigi varem ütles Benno kogu aeg kindlalt, et me ei lähe kahel päeval sinna. Olin väga õnnelik. Stefan oli juba kella 12-st seal ja mängis ühes teises orkestris, nimelt Dießfurti Muusikakapellis. Seekord pidi ta lausa 10 tundi (!!!) seal lava peal mängima, muidugi pausidega. Vaesekene küll, ma ei tea, kuidas ta küll jaksab nii.
Noh, jõudsime siis umbes kella poole viieks sissepääsu juurde - muideks, unustasin mainimata, et seal olid igal pool ameerika sõdurid ka, päris lahe :D - ning järsku märkasime, milline rodu autosid meie ees suures ummikus ootab. Tuli välja, et me olime sinna jõudnud just sel ajal, kui oli kõige parem sinnamineku aeg. Istusime siis umbes TUND aega ummikus, ometi see polnud üldse pikk maa sinna. Noh, lõpuks kohale jõudes polnud jällegi ühtegi kohta parkimiseks, seetõttu tuli jällegi muru käsile võtta.
Kõmpisime seal tunnikese ringi, leidsin omale ühe hästi nunnu kollase topi, mis mulle suure nurumise ja mitme "pretty please'i" peale ka lõpuks ära osteti. Oi, küll ma olin õnnelik! :D. Siis käisime sõjaväehelikopterit vaatamas, Thor ronis sisse, mina poseerisin pildi jaoks lihtsalt selle kõrval. Nagu ma ütlesin, siis see on mu tulevane sõiduk. ;P Käisin ka ema ja Thoriga ühes tanki peal ja sees, päris üllatavalt vähe ruumi on ühe tangi sees, täiesti imestama pani. Benno tegi all muidugi pilte, millalgi näete kindlasti ka neid.
Lõpuks suundusime siis ka orkestritelgi juurde, kus orkestril oli just paus, nii et Stefan oli all ja rääkis paari tuttavaga. Tal oli väga hea meel meid näha, ta ise nägi juba väga väsinud välja ka, kuigi tal oli veel paar tundi vaja mängida. Jube raske töö ikka.
Laulsime kaasa, tantsisime, lõbutsesime niisama ja õhtu mööduski nii. Thor sai käia tankiga sõitmas ja tegi ka muid lollusi seal. Vahepeal, kui ema ja Benno olid kusagil ära, siis Thor saabus äkki kusagilt ning tema järel kohe üks ameeriklasest politsei :D:D. Vot see oli alles hilarious värk. Too küsis siis, et kas keegi inglise keelt räägib. Eks mina olin ainuke, kes rääkis ja siis tüüp küsib, et kas see on teie poeg . Irw, ma ei saa aru, miks alati mind tema emaks peetakse, kas ma näen siis tõesti nii vana välja? :D. Igatahes, ma siis vastu, et ei, ta on mu vend. Siis kutt ütleb, et ah et ta jalutas seal tankide juures üksi ringi, et mind kutsuti välja, et ehk on äkki ära eksinud. :D:D Ossa poiss, kus sai sellega alles pärast nalja. :D Rääkisin vanematele siis ka, et mis värk oli ja kõik naersid nii, et kõhud kõveras. :D
Õhtu jätkudes saime omale uue sõbra ka. Tüüp oli mehhiklane, kes oli Saksamaale Ameerika sõjaväkke tulnud. :D Hea kombinatsioon. Ta pidi veel ühe aasta sõjaväes olema ja siis, ta ütles, et loodab hakata kas hispaania keelt või arvuteid õpetama siin. Ta oli kusagilt saanud omale terve komplekti Bayeri rahvarõivaid ja nägi päris äge välja. Ikkagi polnud minu maitse xD. Ta rääkis ainult inglise keelt, ni et mina olin see, kes sai tast kõige paremini aru, nagu ikka, ja seetõttu ta peamiselt minuga rääkiski.
Noh, natuke enne lõppu tahtsid ema ja Benno jälle ära minna, sest Franzi ei saanud koju, kuna tal polnuid võtmeid (ta oli oma ema juures olnud, meiega ta kaasa ei tulnud). Mina siis jäin jällegi sinna, sest Stefan lubas mind lahkesti koju sõidutada hiljem. Kaks tuttavat jäid ka minuga koos sinna istuma ja muidugi meie sõber John (mehhiklane). Too tahtis meid kogu aeg tantsima vedada, aga ega meie ei läinud :D Ei oska tantsida, ei lähe end ka lolliks tegema eriti. :D
Lõpuks sai värk läbi, John läks ära ja meie kolmekesi saime Stefani auto peale. Teised kaks naist elasid mõlemad Grafenwohris, niisiis viasti nemad enne ära oma kodudesse ja siis sõidutati ka mind koju. Stefan hüppas meilt veel korraks vetsust läbi, rääkis paar sõna juttu ja läks siis ka ära oma koju. Tal on päris vastik töö - peab esmaspäeva varahommikul Stuttgarti sõitma, see on ika päris kaugel siit, umbes 4 tundi sõitu tuleb ära küll. Siis ta on kõik argipäevad seal, neljapäeva õhtul või reede hommikul sõidab tagasi siia. Ta on elektrik nimelt ja ta firma saadab teda siis igale poole Saksamaal, kuhu juhtub. Talle ei taheta isegi puhkust anda, tema suvepuhkus algab alles septembris!!. Mõelda vaid... ei vea tal üldse..

No igatahes, nüüd ongi esmaspäev käes. Istun siin elutoas läpaka taga, kuulan youtube playlisti (jälle :D) ja kirjutan seda pikka juttu teile, et te saaks ka mu seiklustest mingil moel osa. Kedagi teist pole kodus, sest Franzi läks oma hobuse juurde ja ema, Benno ning Thor pidid Thori uude kooli minema millegipärast. Mina magasin muidugi, kui nemad ära läksid, seepärast ei saanud kaas aka minna, aga ega mind eriti sinna ei tõmmanud ka. Pigem võtan natuke aega maha ja puhkan, muidu ei olegi tunnet, et mul oleks suvepuhkus. Aga okei, nägešš praegu siis teile ja ma püüan kirjutada iga päev, ma tõesti püüan, lihtsalt aega ei ole kogu aeg. :) Tsauuu !!!