formspring.me

Ask me anything :) http://formspring.me/triinmic

Ma armastan vaheaega!!!

Teate, kui tore on üles ärgata keset päeva, istuda arvutisse ja vedeleda terve päeva ringi hommikumantlis? Kes pole seda teinud, tehku. See on mõnusalt lõõgastav!
Täna õhtul on teatrisse minek. Mul ei ole isegi tüki nimi meeles, aga vanaema ostis piletid, nii et minema peab. Eks homme või millalgi kirjutan teile, mis selle nimi oli. Estonias igal juhul toimub.
Tahaks midagi hästi diipi/sügavamõttelist siia kirjutada. Kahjuks aga ei tule lihtsalt midagi pähe. Olen viimaste päevadega palju filme ja sarju vaadanud ära. Eks ma pean seda ka tegema, kui tahan filmibisnessi tööle minna. Pean ju ometi kord filmide ja näitlejate kohta midagi ka teadma. Vanaemale see muidugi üldse ei meeldi, et ma kogu aeg arvutis istun, aga kui midagi muud pole teha, siis mis ma ikka niisama passin?

Tahaks Heleniga kokku saada. Pole teda ammu näinud ja üks hea suur kogus naeru oleks vaja.

Autosõit on meeldiv. Kuid ainult siis, kui mul kõik hästi läheb. Pean veel hoolega parkimist harjutama. See ei taha kohe üldse välja tulla. Auto liigub parklas minu jaoks liiga kiiresti. Ma ei suuda veel nii kiiresti reageerida. Aga eks selleks peab vist siis nii kaua ringi tiirutama, kuni jõuan endas selgusele, kuhu minna tahan ja siis keeran alles. Eks nii vist peabki tegema. Aga muidu mu õpetaja kiidab mind piisavalt ja ütleb, et mul läheb väga hästi. Peabki minema. Ma tahan need load võimalikult kiiresti kätte saada. Ei taha mitte hakata ARK-i eksamit tegema samal ajal, kui koolis on riigieksamid. Kohe üldse mitte. Tahaks need varem ära teha, et oleks mureta hiljem. Aga selleks pean kiiresti ja korralikult õppima. Ja see on keeruline.

Pean omale hakkama saksa keele kursust otsima. Ja ka seda kiiresti. Ma vist hakkangi sellega nüüd tegelema. Nii et jätan praegu kirjutamise sinnapaika ja kunagi jälle :) Tsau!!

Happy First Snow!!!

Öeldakse, et ilu on vaataja silmades. Minu jaoks on selle pildi ilu selles, et, olles fotoaparaadiga pildistatud reaalne pilt Eesti imekaunist rabaloodusest, näeb see välja nagu professionaalse kunstniku maalitud teos. Selle vaatamine paneb mind mõtlema sellele, mida pean siia maha jätma, kui ükskord lahkun. Maailmas on palju imelisi kohti, kus käia, ja vaateid, mida näha, kuid minu jaoks ei trumpa mitte miski üle seda ehedat Eestimaist (enam-vähem) puutumatut loodust. Seda jään ma alatiseks igatsema. Mitte et mul ei oleks võimalust alati siia tagasi tulla ja seda uuesti nautida. Lihtsalt see tunne, et kui ma lähen, siis niipea ma tagasi ei satu, eriti rappa.

Oktoobri lõpp. Väljas sajab lund. Mulle ei meeldi see üldse. Minu jaoks on lumesaju algamine tähendanud alati seda, et jõulud on kohe-kohe käes. Nüüd aga alustas taevataat niivõrd vara, et sinnani on lausa kaks kuud aega ning nüüd on kogu rütm sassis. Muidugi on seda ilus vaadata, aga oktoobri lõpp? Really?
Pinged on lõpuks ometi maandatud. Esimene periood koolis sai läbi. Järgmine periood tuleb kindlasti sama raske, kui mitte veel hullem. Püüan mõelda vaid sellele, et 22. detsember lendan jõuludeks minema. See on praegu ainus asi, mis hoiab mind veel tegevuses. Muidu oleks ma juba ammu out olnud. Kogu see pinge ei teinud mulle üldse head. Olen siiani pisut närviline ja tõmblev. Muidugi, millal ma EI oleks? Vähemalt ühte asja tean ma ette, mis mu elus tuleb - kuna mu närvid on omadega juba ammust aega täiesti läbi, siis kerged vihastamised, solvumised ja tülid tulevad kindlalt ette. Mina ennast juba muutma ei hakka ega suuda. Ja keegi teine ei saa ka mu kaotatud närve taastada. Kahjuks nii see elu kord juba on.

Kindlasti imestate, miks selline kellaaeg blogi kirjutamiseks. Tuli tuju, olin just arvutis ja otsustasin kirjutada. Miks olin säärasel varajasel hommikutunnil arvutis? Sest magama polnud ma veel jõudnudki. Vaatasin filme ja sarju, ning ühel hetkel avastasin end siit. Jah, nii ta on...

Me hakkame koolis muusikali tegema. Täitsa päris muusikali kohe! Meil olid eelnevad kaks päeva projektipäevad. Mina läksin loomulikult muusikaga seotud projekti, milleks oligi muusikali tegemise võimaluse arutamine. Käisime Nokia Kontserdimajas, meil käis külas vilistlane (ja väga naljakal kombel ka minu kunagine retsija) Jürgen Klemm, kes on käinud Nuku- ja Noorsooteatri Noortestuudios ning ta jagas meile õpetusi-harjutusi, mida nemad olid seal teinud ja mis võiks meid aidata. Samuti käis külas ka laulja Taavi Immato (väga nunnu :P), kes siis rääkis oma muusikalikogemustest (FAME, Hüljatud ja Päkapikkude Jõuluime :D) ning üldiselt oma lauljakarjäärist. Ka tema on meie kooli vilistlane. Jube äge. Ta lubas meid ka kindlasti aidata, kui meil läheb oma muusikaliga abi vaja, ses mõttes, et ta nõustus meile nõu jagama, kui me seda peaks vajama. Muusikali teema on vist põhimõtteliselt kool, aga pealkirja ega midagi säärast veel ei tea. Ma kindlasti osalen seal, aga mitte peaosas, vaid mõnes kõrvalisemas osas, kus saaks tantsida, backi laulda jne. See tuleb mul paremini välja kui üksinda keset lava särada. Loodame selle etenduse valmis saada kevade lõpuks/suve alguseks, et teeks tervele koolile nö suure lõpuaktuse, kus kõik koos on ja siis saavad nautida meie muusikali. Ja muidugi ei ole meie koolis seda ju võimalik teha (meil pole ju laval isegi mitte eesriiet, rääkimata ruumi korralik muusikal valmis teha), niisiis otsustasime, et esitame oma teose Nokia kontserdimajas. Sinna on oodatud kõik, kes vähegi huvitatud, mida rohkem, seda parem. Meie peame ise pileteid müüma/promoma, nii et olge aga valmis tulema, teie kõik! Mina nt tean juba, kellele ma kindlalt kolm piletit müün ja üsna arvatavasti tuleb neid inimesi juurde ka. Koolile hea maine ja reklaam, meile kui osatäitjatele uudne võimalus suurel (AND I MEAN HUGE) laval esineda, saada lavakogemust ning võib-olla kellelegi silma jääda. Kes teab, kes teab???...

Kuid nüüd, mu kallid sõbrad, pean teiega hüvasti jätma. Kell on palju/vähe ning pean saama ka natuke und enne trenni, niisiis, Goodbye and Good Night! Tschüss!

Tuulest, pilvedest ja peavalust

Pole ammu kirjutanud... väga ammu. Nüüd aga sain aega ja mõtlesin, et peaks siia omi mõtteid üles tähendama. Kirjutan siia mõned mõtted, mis mul eile kirjanduse tunnis pähe tulid ja mis ma ka päeviku lõppu kirja panin. Siit nad tulevad:

"Olen väsinud. 3 päeva, 5 tööd, autokool, muud mured. Ma vaevalt jaksan silmi lahti hoida, rääkimata tunnis keskendumisest. Sunnin end ärkvel olema ja neid töid tegema, hoolimata pea- ja kõhuvalust ning udustest silmadest, mis vaevu-vaevu lahti püsivad. Selliseks muudab Tallinna Inglise Kolledž noore inimese - tuimaks robotiks. Vahepeal teda veidi erinevate üritustega üles äratades ei saavuta ta ometi seda, et inimene tõeliselt ärkaks ja märkaks, et on olemas ka suur ja lai maailm, mitte vaid määrdunudvalged kooliseinad ja Tikõpe.
Püüdes vältida meie ajulõkke hääbumist, visatakse sütteks juurde aina uusi ja uusi teadmisehalge, kuid kahjuks ei märgata, et leek mitte ei löö lõkkele, vaid summutatakse suure hulga halgudekuhja all.
Ma ei suuda enam mõelda. Mu aju kärbub iga sekundiga. Mida rohkem ma õpin, seda rohkem ma saan aru, et ma ei õpi tegelikult midagi, vähemalt enda jaoks mitte.
Pilvede taga on igaviku nähtamatu piir. Vaadake lennukiaknast välja, kui üle pilvede tõusete, ja te näete seda mõõtmatut avarust, mis laiub igal pool sinu ümber. Maa peal olles sa seda ei märka, sest alati on midagi ees, midagi vaateväljas. Seal kõrgel võid sa aga end täiesti unustada, püüdes ette kujutada kujuteldamatust.
Just need kõledad hallid sügispäevad, mil puud näevad oma poolikutes leherüüdes välja kui üdini nälginud, kuid veel elus olevad loomad, muudavadki kooliskäimise nii talutamatuks. Ainus soov, ainus mõte peas on: Tahan ära! Pean siit pääsema!"

Nõnda ma siis eile mõlgutasin mõtteid ja püüdsin samal ajal Faustile keskenduda. Võimatu. Täna on samasugune hall ilm. Aknast välja vaadates on näha puid, mille küljes ripuvad viimased meeleheitlikult kinnihoidvad lehekesed. Linna kohal on õhk alati udusem kui maal. Just seda ma igatsen. Seda puhast ja värsket õhku, mida saab korralikult kopsudesse tõmmata, kartmata kopsuvähki saada. Kuid sellele vaatamata olen ma siiski ja jään alati linnalapseks. Siin sündinud, kasvanud ja elanud, ei suuda miski ära võtta mu armastust kaubanduskeskuste, poodide ja kooli läheduse ning inimestehulga vastu.

Selline tunne on, nagu miski suruks mind üha sügavamale maa sisse. Tunnen end madala ja väärtusetuna. Mõni pisike asi, nagu hea hinne või kiitus õpetajalt, toob mind võib-olla natuke maad ülespoole, kuid raskus rõhub endiselt vastu, külma ja kivikõvana. Käin ringi, silmad väsimusest poolkinni, õlad lookus koti raskuse ja muredekoorma all. Nii et see siis ongi täiskasvanuelu? Algas ikka päris järsku...
Püüan mõelda positiivselt, et täna on viimane päev selle perioodi jooksul, kui midagi suurt peab tegema. Püüan mõelda täna õhtul/öösel eesseisvale rebaste peole. Ootan igatsusega vaheaega. Eriti jõuluvaheaega. Ema. Igatsen sind. Ma pole sind nii ammu näinud! Miks peab see viimane aasta nii pikk olema?

Ometi tunnen, kuidas kaugusest hakkavad vaikselt puhuma uued tuuled. Need toovad endaga kaasa uute, toredate, paremate asjade hõngu. Oleks mul aega, seisaksin vaikides selle tuule käes ning kuulataks, kas äkki toob see tuul endaga ka salajasi sõnumeid mu tuleviku kohta? Oleks mul vaid aega...

Täiesti suvaline mõte hüppas järsku pähe. Või noh, siin meediaruumis inimesed rääkisid ja ma juhtusin tabama lausekatkeid. Mõte on siis selline, et miks küll Cartoon network ei näita enam neid häid vanu multikaid, mis minu ajal näitas? Kuhu on küll kadunud Tom&Jerry, Dexter's Laboratory, Cow and Chicken, Courage the Cowardly Dog, Scooby Doo ja veel palju, palju teisi. Nüüd on ainsateks multikateks seal robotite omavahelised võitlused. Miks ei või ka praeguste laste meelt lahutada pigem naljakad kass ja hiir, kes pidevalt omavahel naljapoolest võitlevad, mitte metallist robotid, kes üksteist õhku lasevad. Ma ei mõista. Olen ise ju alles nii noor ja juba mõtlen, et tänapäeva noorus on hukas. Või teel sinna. Eks me kõik ole teel hukuni. Ega me kaua siin Maa peal enam vastu ei pea. Varsti vihastab Gaia lõplikult ning siis ei ole meil enam kusagil elada. Kui me just ei leiuta võimalust sinna uuele Maa-sarnasele planeedile ümber asuda, mille meie teadlased alles avastasid. Seda tahaks küll ise näha kunagi...

Lõpetan nüüd. Pean oma vene keelt kordama, kuigi sellel eriti mingit pointi ei näe. Mul on ju venekeelsed sõnad eesti tähtedega ilusti ette kirjutatud ning mul on ainult mahalugemise vaev. Loodan, et ma lihtsalt ei puterda väga. Ajaloo loodan vähemalt 4 saada, sest ma kirjutasin ikka päris korralikult. Kui ta mulle 3 paneb, siis on pees. Siis tuleb tema armule loota, et ta mulle kokku 4 paneks perioodi. Kui ma saan 4, siis ta peab seda tegema. Praegu tean vaid, et saksa keel ja ameerika kirjandus tulevad 5-d ja füüsika ning matemaatika 4-d. Rohkem pole välja pandud. Vähemalt kaks viitegi. Seegi hea. Olgu. Ma lähen. Tsau!!!