Apdeit, madherfakers.

Nojah..

Mu mälu on ju nii nagu ta on. Unustab ikka kuradi palju ära. Inimesed ei mõista mind, kui ütlen, et no lihtsalt ei mäleta. Vaatavad mind lolli näoga: "Mis mõttes, sa ei mäleta? See ei olnud ju üldse ammu, paar aastat tagasi või mis ta oli."

Ja mis siis kui oli ainult paar aastat tagasi? Mu mälu on väga selektiivne, ja väga järjekindel selles, et panna mind unustama iga asi, mis on juhtunud kauem kui aasta tagasi. Isegi asjad, mis toimusid alles eelmine nädal, on mõnikord mu mälust absoluutselt kadunud. Ma ei oska nähtust seletada, pole veel lasknud ajudoktoritel seda uurida. Äkki peaks. Äkki tuleb välja, et mu mingisugusele hüpopopo-talade või mis iganes mäluretseptorite peale vajutab suur paks tuumor, mis ei lasegi mul midagi mäletada. Võib-olla on mul varane dementsus...

Nii et selleks, et mitte päris kõike ära unustada, selleks tulebki ju asju üles kirjutada. Pidasin kunagi päevikut, aga see vägistas kätt jubedalt ära. Elame tänapäeval ju niivõrd kiires ja virtuaalses maailmas, no miks mitte siis blogisse üles kirjutada?

Olen seda blogi töös hoidnud alates 2009-st aastast, mil läksin esimest korda suveks Saksamaale. Sellest ajast alates on enam-vähem kord aastas ikka mingi postitus siia tulnud. Alguses tihedalt, siis aga jäi vool järgi ja pigem tilkus, nagu oleks stalagmiiti vorminud. Eks ma lisan siis veel ühe tilga. Võib-olla hakkab siin jälle tihedamalt voolama. Võib-olla mitte. Kes teab.

Alustasin teise blogiga kah. Profiili alt saab lingi, keda huvitab. Mu FB-s on ka üleval link. Nagu öeldud, keda huvitab. Puhtalt inglise keeles seekord, ja ega tal pole ka erilist nišši või säärast. Lihtsalt minu mõtted, mõtisklused, pahad ja head tujud, üles kirjutatud. Püüan end ikka sundida sinna tihedamini kirjutama. Kes teab, kaua see vastu peab, aga noh. Ma ju olen teada-tuntud alustaja ja sinnajätja. Äkki üllatan ennast isegi seekord.

Siia kirjutan siis vahelduse mõttes jälle eesti keeles. Ega mul välismaist lugejaskonda just ei ole siin, ma arvan. Ja kes on, suudab kuugli translaatorit kah kasutada, mis siis, et selle tõlge ei kõlba enamasti isegi mitte sea püherdamise aluseks.

Kavatsen nüüd varsti ülikooli sisse astuda. Jah... ikka saadi mind sinnamaani, et ma sellesse kõrgemasse õppeasutusse kah oma jala tõstan. Perekond on muidugi jube õnnelik ja uhke. No miks ka mitte, meie kultuuris siin on ju õudsalt tähtis, et need kolm aastat ikka lisaks koolipinki nühitakse. Et see üks paberilipakas kätte saadakse, millel suurelt peal Bakalaureuse Diplom või midagi sarnast. Minu jaoks pole see endiselt elutähtis, aga noh. Kui perekond on õnnelik, siis antakse mulle vähemalt ka oma rahu. Ja noh, siis saab veel rohkem lugeda kui muidu. Vähemalt üks asi, milles ma hea olen. Lugeda ma oskan. Ainus asi õieti, milles ma ennast veel päris korralikult kompetentseks pean. Ülejäänu kõik on kuidagi tahaplaanile jäänud ja jamaks ära keeranud. Laulda kah enam õieti ei oska. Kooriga saab muidugi kenasti kaasa leelutatud, ja seal pole ka probleeme, aga soolokarjäärist võin vaid unistada. Klaverit pole enam ammu puutunud, pole lihtsalt võimalust olnud... mingil määral ikka täitsa kahju sellest...

Aga jah. Ülikool. Eks ole ka oma korterit vaja, ja töökohta, mis kataks ära üüri, toidu ja muud kulud. Good luck have fun eks ole? Eesti palgad ei kõlba enamuses mitte kuhugi, tavaline müüja kusagil Tallinnas ei suudaks omal 10 h päevas, 6 päeva nädalas töötades isegi mitte süüa osta, kui palgast üür ära makstud. Huvitav küll, kuidas nad tegelikult siis ära elavad? Ma ei saa päris aru sellest... Seletage keegi mulle see palun ära.

Mul ei ole absoluutselt mitte mingisugust soovi panga-, õppe- vms laenu võtta. Ma ei ole elu sees kelleltki raha laenanud, vähemalt mitte selliste summade kaupa. Võib-olla kümpa söögi jaoks, mille olen tagasi maksnud järgmine nädal, kui palk kohal. Aga see on ka kõik. Ja ma jätkan järjekindlalt sel teel. Laenud rikuvad elu ära. Laenud naelutavad sind kohale nii tugevalt, et sina ja mõnikord isegi sinu lapsed ei pääse enam minema. Seda tulevikku ei soovi ma mitte mingil juhul endale. See oleks päris ausalt öeldes minu vägagi enneaegne surm, kui ma oleks sunnitud laenu võtma. Forget it.

Niisiis rühin vaikselt ikka niisama edasi. Kuna hetkel ülikooli jaoks kõige parem ja kõige rohkem tasuta võimalus Eestis olemas, siis mujale kõrgemate palkate hulka kah ei saa minna.. seal ju ülikool maksaks jälle roppu raha. Saksamaale ausalt öeldes tagasi kah enam ei kisu, kohe üldse mitte. Need peaaegu 6 aastat seal olid enam kui piisavad, et mulle selgeks teha, kui väga nende töömoraal mulle ikka ei istu. Palk palgaks, aga kui sult oodatakse, et sa teed absoluutselt närvetapvalt surmigavat tööd iga päev laia naeratusega ja ootad selle peale, et "Arbeit macht Frei", siis noh. Edu. Not for me, though. Pole ikka minu.

Nii et eks jah. Nii mu elu välja näeb hetkel. Paras tohuvabohu, nagu ikka, ja samas mina istun siin üsnagi letargilisena, lasen näppudel üle klahvide sibada ja mõtisklen elu nõmeduse üle.

Depression sucks, okei?

Näeme siis jälle millalgi.

Tšau.