Life sucks. So suck it up.

Kool ajab hulluks. Kuidas on see võimalik, et mida rohkem sa pingutad, seda vähem hinnatakse su tööd? Need mõtted jooksevad läbi pea iga päev, iga tund, iga sekund, kui on vaja teha midagi, mida parima meelega elus kunagi ei teeks. Vangla, vabadus, põgenemine, pääsemine, elu, surm - kõik on omavahel seotud ja tekitavad mu peas ringeldes mingi veidra mantra, mis ei lõpe ega lõpe. Tahaks vabaneda kõigest, mis mind siin kinni hoiab, kuid kahjuks on see hetkel võimatu. Vaid paar pilku või lohutavat sõna püüavad mind maha rahustada, kuid neistki on vähe. Ma ootan lõppu...