Long time no seen..

No tervist siis kah. Lõpuks ometi saan ma oma blogi juurde tagasi pöörduda. No tegelikult on mul olnud ka varem võimalusi siia midagi kirjutada, aga olen kuidagi ära unustanud...

Kuna nii pikk aeg on möödunud, siis ei hakka ma kõike detailselt kirjeldama, ma lihtsalt ei mäletaks kõike. Mul ei ole väga hea mälu. Aga noh... school sucks.. nagu tavaliselt, kuigi mõnikord olen ka õnnelik, et ma saan koolis käia. Sõbrad, tunnid, naljad vahetundides - see on ikka tore :).

Mul on ka uudiseid. Ja nimelt mitte kõige paremaid. Üks mu klassivend sattus just alles haiglasse. Tal juhtus ujulas mingisugune õnnetus, kuna me ei tea veel palju, siis me kahtlustame praegu, et ta süda jäi seisma mingil hetkel, aga keegi ei tea, kas enne või pärast basseini põhja vajumist... väga jube lugu. Ma nii väga loodan, et ta saab ikka terveks. Ta on hästi lahe tüüp - hästi pikk, minu meelest vist kõige pikem klassis, hästi peenike ka, aga samas nalja oskab alati head teha. Jubedalt kahju, et selline lugu juhtus...

Istun Marleeni juures arvutis, kuna mul endal pole IKKA VEEL kodus netti sees. Homme värvime mu juuksed üle - välja on kasvanud jubedalt, hele triip keset pealage. Nõme.

Ma ei tea.. ma ei oska midagi kirjutada, ei tule midagi muud pähe enam.

Why did I ever fall in love with him? Now all I have left with is a broken heart and the horrible feeling of emptiness...

Well, I bade thee good night and sweet dreams, my loved ones. May thine fate be better than mine.